34. TERVISE ELIKSIIR.
Taadi õpilane on juba kaua kannatamatult oodanud, millal ta saab pärida üht taadi saladust; kuidas valmistada Naistepunaõli, millega taat on saavutanud lausa imepäraseid tulemusi mitmesuguste haiguste ravimisel!
Inimesi tuleb taadi juurde kaugelt, paljud neist ainult võluvõide purgi järele.
Milles siis see saladus seisneb? Miks taat ei jaga seda? Kas ei oleks õigem anda inimestele retsept?
„Vanaisa, ma olen kuulnud, et te kasutate köha, bronhiidi ja külmetushaiguste raviks ainult oma võluvõiet. On see nii?“
„Kui inimesed räägivad, siis usu neid. Ma tõepoolest ravin külmetushaigusi üksnes nii, et määrin õliga ülakeha, kosumiseks aga soovitan juua lodjapuumarja teed ja keedetud piima mee ja kreeka pähklitega.“
„Ja sellest piisab?“
„Kui kõik teha nii, nagu ma ütlesin, siis midagi muud vaja ei lähe.“
„Kas käega ravimine ei oleks sobiv?“
„Sulle see meeldiks. Kuid mina enam ei kasuta nii lihtsa juhtumi puhul käte pealepanemist. Mitte sellepärast, et see oleks nõrk võte. Meetod ise on jõuline ja hea, kuid mina olen juba üle saanud piirist, kus ei ole enam vaja kasutada elava jõu otsest difusiooni. Nüüd kasutan ma oma sõbra Naistepuna ja Päikese värsket ja tervet Jõudu.“
„Kui mina kasutaksin ravimisel Õli, kas siis oleks sellel sama efekt?“
„Kasutada sa võid, kuid erilist edu see sulle praegu veel ei too. Suuremaid tulemusi saavutad sa praegu kätega ravimisel.“
„Miks nii?“
„Sest Naistepuna tunnistab ainult vanu sõpru. Sa oled veel liiga noor ja hingelt nõrk, et võiksid pidada Taimega reaalselt ja tugevat sõprust. Kuid sul on praegu piisavalt südamesoojust, et aidata inimestel leida tervist.
Eliksiirid ja Talismanid on Vanade Meistrite pärusmaa! Ära püüa enneaegselt saada „vanaks“. See sul ei õnnestu. Kuni sa pole läbinud kõiki Teadmiste Püramiidi astmeid, ei saa sa vallata küllaldaselt Jõudu. Peamine on, et sa ei kiirustaks oma teel! Ei tasu end panna eesli olukorda, kel on kaameliastel kepiga nina ette seotud, nagu me varem oleme rääkinud.“
„Nagu maaru sain, ei ole Õli retsepti saladuse hoidmise põhjus see, et kuulsust teenida, vaid see, et teistes kätes ei oleks tal lihtsalt piisavat mõju.“
„Sa oled õigesti aru saanud. Kuid see ei ole kõik. Jah, mis tahes eliksiiri tähtsaim võlujõud ei seisne ainult selles, kuidas seda valmistatakse, vaid ka selles, kes seda valmistab! Tähtsaim on Tohtri ja nende Jõudude vahekord, mida ta kasutab. See on Vaimu Alkeemia!...
Kunagi elasid kaks venda. Vanem oli energiline, elav ja lobisev töömees, noorem rahulik ja vaikne. Vanem töötas palju, ta oli alati austatud, tal oli ikka tööd ja tükike leiba laual. Noorem aga ei osanud inimestega eriti suhelda. Ta toitus rohkem marjadest, seentest ja teistest metsade ja aasade andidest. Ta ei söönud inimeste valmistatud toitu, vaid toitus sellest, mida pakkus emake loodus. Nooremal vennal oli lahke ja tasane süda. Jalutas mööda metsi ja aasu, rääkis lindude ja taimedega, laulis neile laule ja jutustas igasuguseid lugusid. Ükskord heitis ta südapäeval lagendikule magama ja nägi unes:
Seisab Taimede Kuninga ees, see aga räägib temale: „Tere, tubli noormees! Meile on hingelähedased sinu laulud ja austus meie vastu. Teame, et sul ei ole inimestega kerge, sellepärast kingime sulle meisse hea suhtumise eest Elava Eliksiiri saladuse,, mille abil sa saavutad inimeste austuse ja teenid küllaga hüvesid. Võta retsept ja aita inimesi, kuid pea meeles: ära räägi kellelegi selle valmistamise saladusest!...“
Noormees avas silmad, kuid ümberringi oli rahulik suvine lagendik ja ei mingisugust kuningat. Nägin vist und, arvas ta. Kuid kui ta üles tõusis, nägi enda kõrval paberit ning sellel oli kuldtähtedega tekst. Noormees loeb ja näeb, et see on… Elurohu retsept! Lugenud vaevalt kirja läbi, tahtis ta selle kotti pista, kuid – hopsti – tekst oli käest kadunud.
Nooremal vennal algas uus elu, edu ravimises, austus, küllus ja rõõm südames…
Tal paluti saladus paljastada. Ja meelitatigi ära. Mitte au ega rikkusega , vaid kaastundega. Ta otsustas, et toob rohkem kasu, kui avaldab selle saladuse kõigile. Nii rääkiski ta saladuse välja, ja oli vaevalt lõpetanud, kui kaotas pinna jalge alt ja jäi magama.
Jälle oli Kuningas ta ees ja rääkis talle: „Ei õigustanud sa meie usaldust, noorur! Oma headuse ja tagasihoidlikkuse tõttu olid sa valitud meie saadikuks inimeste seas. Me usaldasime sulle oma Jõu, toitsime sind ja panime riidesse, et meie Riik oleks inimeste seas väärikalt esindatud. Ei kuulanud sa meie tingimusi. Ei arendanud sa endas kohustusi! Ei ole meil enam saadikut! Võtame oma Jõu tagasi – ei ole enam su arstirohul väge. Mine! Nüüd oled sa jälle tavaline inimene…“
Noormees avas silmad ja nägi ümberringi palju inimesi. Tigedad, hämmastunud, sõimlevad, loopisid nad äsjase ravitseja poole kaikaid ja kive. Eliksiir oli neid petnud, ei andnud Jõudu ja Tervist. Nooremat venda karistati… Ta kaotas nii oma jõukuse kui ka austuse. Vanem vend aga töötas edasi ja kogus varandust…“
„Kas siis, kui ta ei oleks saladust välja rääkinud, oleks Jõud alles jäänud?“
„Ta oleks jäänud Saadikuks. Talle oleks jäänud nii austus, edu, kui ka kaitse. Tema teeks oleks saanud Taimede Kuningaga läbikäimine. Sellel teel oleks teda saatnud Elu Õnnistus. Ta oleks kaua elanud ja palju head teinud. Kaastunne sai tema hukatuseks. Ei kuulanud ta Taimede Kuningat, ei täitnud tema tingimusi. Tema vennal oli alati leiba, mis ta oli oma kätetööga teeninud. Tema aga oli loodud töötama Südamega, see oli tema leivateenistus. Ei käinud ta oma teed ja sellepärast jäi ka ilma oma leivast!...
Naistepunaõli retsepti ei ole ma saanud inimestelt, vaid Taimede Kuningalt. See on minu kui Saadiku Tunnustäht. Mis ma siis hakkan tegema, kui loobun oma leivast?
Kui ma Jõu reedan, jätan ma inimesed tervenemisvõimalusest ilma. Retseptist ei ole siin kasu. Retsept ise on alati tühi – nii ei saanud ka alkeemikud ilma Tõde mõistmata seatinast ja väävlist kulda teha.
Igasugune Retsept on jõuline AINULT SAADIKU KÄTES!“
35. ELU PUU.
„Vanaisa, miks peab kätega ravimist alustama alati maksast?“
„Maks on Elu Puu. Maksas toimub Alkeemia… Mäletad, hiljuti me uurisime käsna? Maks ongi see käsn, kus võõrad jõud lõhustatakse ja sünteesitakse oma organismi jõududeks.“
„Selles on tõepoolest midagi. Isegi oma ehituselt sarnaneb maks käsnaga.“
„Iga individuaalne organism algab maksast. Temasse voolab vahetult lagundatud füüsiline ja ka eeterlik toit. Ja alles pärast alkeemilist sünteesi on toit maksas valmis, et organismi iga rakk suudaks seda omastada. Mitmesugused allergiad, nahalööbed, sügelus on maksa töö häirete tunnused. Küünte ja sidekoe seisundi järgi otsustatakse maksa seisukorra üle, tema alkeemiliste võimete üle.“
„Kas igasugused nahalööbed näitavad maksa talitluse häireid?“
„Ei, mitte kõik. Mädapaised näitavad kõhunäärme häireid või siis vere nõrkust, kopsude töö vigasust.“
„Mis on „nõrk veri“?“
„Me räägime sellest hiljem, kui vaatame kopsude tööd. Praegu tegele ainult maksa tööga tutvumisega. Ja pea alati meels, et igasuguse allergia põhjuseks on maksa võimetus läbi töödelda soolestikust verega saabuvaid võõraid valke.“
„Aga mis siin loevad küüned ja sidekude?“
„Sellise küsimuse eest ma paneksid sulle füsioloogias „kahe“. Kas sii firillid, mis moodustavad kiude kogu organismis, polegi valgud? Nõrk maks ei suuda rahuldada kiudude vajadusi, sellest ka nende vead ja inimene saab tihti traumeeritud. Eriti tugevalt kannatab lülisammas.“
„Kas sellest, et lülidevahelised kettad sopistuvad välja ja pigistavad närvejuuri?“
„On näha, et sa ei mõtle, kui loed õpikuid. Midagi erilist ma sulle praegu ei avalda – kõike seda sa oleksid pidanud teadma! Ole tähelepanelik! Tea, et Evangeeliumi võid ka igast ajalehest välja lugeda, kui õpid tähelepanelikult informatsiooni nägema!“
„Heakene küll, tunnistan oma tähelepanematust. Arvan, et palju tähtsam on teada, kuidas ravida maksa.“
„Kui sa ei tea haiguse põhjusi ja mehhanismi, siis oled vaid õpilane, kes teeb vigu!
Teades aga haiguse põhjusti ja mehhanismi, oled sa juba Meister, kes juba ainuüksi Tahtega saab peatada haiguse kulgu. Ära kunagi arva, et teada ei ole vaja!
Sa küsid, kuidas ravida. Aga mida sa tegid käsnaga?“
„Pigistasin musta vee välja.“
„Selliselt alustatakse ka tööd maksaga. Pannud käed maksa kohale, sa „sunnid“ teda soojenema ja suruma endast kõik jäägid sapipõide ja sealt edasi soolestikku.“
„Kas see ei ole ohtlik?“
„Kui sapipõis on kive täis, siis tuleb seda teha ettevaatlikult, aeglaselt, mitu seanssi kestusega 10-20 minutit , mitte kauem. Kuid erilist ohtu selles mingil juhul ei ole. See on parim moodus. Käsi on maksale kõige lähemal, nad on sõbrad. Maks on puu, käsi aga sellesama puu oks.“
„Kuid kõik ei saa ju ravida käte pealepanemisega?“
„Miks ei saa? Ma ju ütlesin, et kui südames on soov aidata, siis su käsi saab seda teha – on vaja ainult panna ta haigele kohale! Kuid kui ei ole kindlustunnet oma jõus, siis võib kasutada teisi meetodeid.“
„Näiteks?“
„Soe vann hommikuti ja ploomimahla enne sööki. Lõunaks ja õhtuks siguriteed. Peab ainult meeles pidama, et jahtunud tõmmis on rohuna kasutu! Juua ainult värskelt ja soojalt!“
„Mida veel võib kasutada? No näiteks, kui ei ole võimalik vannis käia?“
„Seda võib asendada – ja üsna edukalt – riidekotikeses soojendatud liivaga või veel parem – kuumutatud kaeraga! Soe kotike liiva või kaeraga pannakse hommikul maksa peale ja hoitakse seal pool tundi.
Kuid see, pojake, on nõrgem kui hea Meistri käsi. Seepärast õpi kindlasti kasutama oma käe soojust – ja näed, kui palju edu see sulle ravipraktikas toob.“
„Kas ma võin neid soovitusi oma töös kasutada?“
„Miks mitte? Ma ise soovitan neid kõigile. Kuid ainult nelja silma all! Kunagi ära jaga kergekäeliselt retsepte, muidu kannatad nagu too noorem vendki, kellest ma sulle hiljuti jutustasin. Kahju, et inimesed on loomu poolest laisad ning ei ole sellesama laiskuse tõttu võimelised isegi nii lihtsaid asju tegema! Neil on mugavam neelata tablette, istuda ja oodata imet. Aga selle peale nad ei mõtle, et sellega nad ainult nõrgendavad oma niigi nõrgaks jäänud maksa! Jäägid ja soolad, mis tekivad rohtudest ja toidust, täidavad laisa inimese maksa ja see kõveneb nagu käsn, mis on imanud endasse värsket kipsisegu. Mõne aja pärast seda juba välja ei vääna! Sellist maksa ei ole kerge ravida…“
„See tuletab meelde veresoonte lupjumist?“
„Jah, füsioloogiliselt on see üks ja sama.“
„Kas te eitate farmakoloogiat täielikult?“
„Sul on annet mõista mu sõnu ümberpöördult. Ma ei eita midagi. Kui ehitusplatsile ei tooda Materjali, siis Meister ei kujuta endast mingisugust väärtust. Täpselt samuti ei maksa Materjal ilma Meistrita midagi. Neelanud tableti, tuleks natukese aja pärast süüa õuna või närida porgandit või siis juua värsket mahla. Peale selle kuulata head rahulikku muusikat, vaadata maalialbumit või vestelda meeldiva kaaslasega… Kõik see kokku on Meistrid, aga tablett on Materjal.
Ma ei ole ainult eilse pooldaja. Ma hindan ja austan ka tänaseid meditsiinisaavutusi. Ei meeldi ainult nende „komplekssus“. Olen rõõmus, et juba on tekkinud Keskused ja Assotsiatsioonid, mis uurivad rahvameditsiini riismeid. Annaks Jumal, et nad saaksid täita oma missiooni.
ÜHENDADA EILSET ja TÄNAST MEDITSIINI ja luua HOMSE PÄEVA MEDITSIINI! Meditsiini, kus ei oleks ainult MATERJAL, vaid ka MEISTER…“
36. SÕBRAD.
„Andke andeks, et ulen selle juurde tagasi, kuid ma ei ole nõus ühe teie väitega tänulikkuse kohta. Te ütlete, et kõiki on alati vaja tänada, isegi kõige väiksema teene eest. Kas ka sõpradele on aja tasuda nende abi eest?“
„Inimene, kes töötab Jõuga, ei soovi kunagi olla võlgnik. Muidu saab ükskõik milline täitmata jäänud lubadus või tasumata teene kusagil takistuseks. Teadmiste teel peab inimene olema kerge ja puhas!“
„Kuid sõbrad?“
„Jõu-inimesel ei ole sõpru, ei vaenlasi, sest kõik on talle nii sõbrad kui ka vaenlased… Kuid esialgu sa ei mõista seda…“
„Ma tahaks siiski teada, miks see nii on.“
„Sõpru on vaja nõrgale, sest nendelt saab ta energiat.“
„Ons see vampiirlus?“
„Jaa, vampiirlus. See on normaalne ja seaduspärane, seepärast ära otsi siit negatiivset varjundit. Inimesed lihtsalt ei saa teisiti. Ema surub lapse oma rinnale, kui tal on raske, saamata aru, et see röövib lapselt jõudu. Parem oleks suruda teda vastu rinda rõõmu puhul!“
„Kas siis ema kahjustab oma last?“
„Jaa. Ema õnnetu olek kandub lapsele üle ning laps nõrgeneb. Kusjuures ema rahuneb, kui on kogunud väikselt omale jõudu.“
„Kuid nad ju ei tea seda!“
„Ei tea… Inimesed ei tea paljutki…“
„Kas ka sõbrad varastavad sel kombel üksteiselt jõudu?“
„Ei varasta, vaid vahetavad jõudu. Ära tee mind valetõlgendustega maha. Sõprus on suur asi, kui tema aluseks on võrdväärne partnerlus! Kuid kui üks istub teise turjale, siis on see võltssõprus. Seda, mis on võrdväärne partnerlus, teab tänapäeval vähe inimesi – see on sõdalaste, alpinistide, jahimeeste pärusosa…“
„Mille poolest erineb võltssõprus partnerlusest, vanaisa?“
„Võltssõprus on koorem, alateadlik sõltuvus kahe või enama inimese vahel. Partnerlus aga on vastatikused suhted võrdväärsed ja õiglased, austatakse üksteise õigust vabadusele.“
„Mis on „õigus vabadusele“?“
„See on kohustus täpselt täita oma lubadusi, ei enamat. Igaüks on vaba tegutsema oma äranägemise järgi, kuid nõutakse üht: lubaduste täitmist.“
„Kuidagi „kuivavõitu“ tundub!“
„See on sellest, et sul ei ole aimugi, millest ma räägin. See ei ole sugugi kuivavõitu. Vastupidi. Sest on olemas sõltumatuse tunne, vaba väärikuse ja eneseaustuse tunne, mis on võrdväärne austusega oma partneri vastu. Sõdalane suhtub ka oma vaenlasesse siira aususega nagu Jumalasse oma südames! See on Tugevate, Väärikate Vaimusõdalaste tase!“
„Ja need inimesed peavad alati ja iga asja eest teineteist tänama?“
„See on nende Elu Seadus. Sest tasumata jäänud teene pöördub alati selle vastu, kes on otsustanud vastutusest kõrvale hiilida. Tugevate sõprus ei ole selline sõprus, nagu sina tead, pojake… Kuigi, võib-olla ehk teadki, sa oled ju sõdinud…
Vaimusõdalased tunnevad teineteist ära pilgust, isegi kui nad pole enne kohtunud. Üks pilk ütleb neile kõik; see ühendab neid – sõltumatuid üksiklasi – üheks terviklikuks Vaimusõdalaste Malevaks. Selline inimene ei põgene, kui talt abi palud, rippudes ise kuristiku kohal. Ta sirutab abistava käe ja tõmbab sind üles. Selle eest oled sa tema võlglane! Nagu muinasjutus, kus kuldkalake peab oma päästmise eest täitma taadi soove. See on Jõudude Seadus…“
„Kuidas siis sõdalased tasuvad?“
„Erinevalt. Sõdalastel on omad seadused. Kuid tasumata ei tohi jätta. Kas või aasta, kümme või neljakümne pärast. Kuid elu annab võimaluse tasuda. Võla ja tasumise vahel on aeg. Ja kogu see aeg sa ei ole vaba.“
„Miks ei ole vaba?“
„Sest sa ei või kuidagi teada, missugust tasu nõuab see, kes sind päästis!Kuidas sulle ka meeldiks või ei meeldiks see, mida nõuab sinu käest sinu päästja – sa pead selle täitma! Selles seisnebki sõdalaste kaval lõks… Valvsust on vaja, et mitte lennata võla kuristikku…“
„Miks te nimetate seda „lõksuks“, vanaisa?“
„Seepärast, et Vaimusõdalane on – üksiklane, ta ei vaja kellegi abi… Armasta oma ligemest tähendab ennekõike, et „jäta oma ligimene rahule!“… Sõdalane on Kotkas, kes kas sureb või päästab end ise! Kotkas ei soovi olla võlglane… ehkki ta vahel teeb seda, saades teadlikult kellegi võlglaseks, et end teadlikult kellegagi või millegagi siduda.“
„Aga kui ta siiski „sattus“ võlgnikuks, kuigi ise ei soovinud seda?“
„Siis on ta veel noor rumaluke kotkapoeg. Ta püüab võlga tasuda nii kiiresti, kui see on võimalik.
Suur Sõdalane elab nii, et mitte midagi ega mitte kellelegi võlgu ei ole, ehkki mõnele võib isegi tunduda, et ta on kellegi võlgnik; see on tema „kontrollitav rumalus“, nagu on öelnud don Juan. Ta ei võta „laenu“, enne kui pole selle ära teeninud. Ta kas kingib ise või siis võtab oma teenete eest tasu. Sellist Kotkast on raske, peaaegu võimatu püüda…
Me oleme läinud liiga kaugele Teadmiste metsa, mu noor sõber. Sul on vara veel nii kaugele minna, riskid kaotada tagasitee. Liiga palju küsimusi on tekkinud sinu noores peakeses. Lähme tagasi alguse juurde: ÕPI OLEMA TÄNULIK!
Kõigile ja alati. Siis saad vabaks ja puhtaks ja värskeks. Ära rutta laenama. Parem teeni ise. Mäletad, rääkisin sulle Radoneži Sergist? Kõigepealt ehitas ta mungakongi juurde eeskoja, ja alles siis, kui oli töö lõpule viinud, võttis vastu leivatüki, mille oli välja teeninud! Õpi sinagi nii toimima, ära tõtta enne lõpparve tegemist avanssi võtma.“
„Kas siis ei teki riski, et petetakse, ei makstagi?“
„Petta võib ainult ennast. Ma juba ütlesin, et oma tasu saad sa kindlasti, kuid see, kes on võlgu võtnud, kindlasti kaotab!
Ja ära kiirusta vabanema sõpradest! Ära ehmu minu sõnadest. Hoia sõprust. Sa ei ole veel Sõdalane, sul on Jõuni veel kaua minna ja tee on pikk…
Sõprus õpetab sind mõistma ja austama nii ennast kui ka teisi. Ilma selle arusaamata ei saa sa luba VAIMU-SÕDALASTE MAALE…“
37. AUKOHUS.
Taadiga on väga meeldiv kalal käia. Metsajärveke on kaugel ja sellepärast kasutab taat teinekord sinnasõitmiseks „maasturit“ – omaehitatud autot. Seda aga ei juhtu tihti, sest taat eelistab käia jala. Miks tal siis üldse auto on? Küsite teie. Talle meeldib metalliga kokku puutuda ning tema sõnade järgi on auto hingestatud metall; selles ilmneb sõprus Maa elemendiga…
„Ma mõtlesin meie eilse jutu üle järele ja mul on teile veel üks küsimus. Kuidas käituvad sõdalased nendega, kes on neid petnud?“
„Kõigepealt võta teadmiseks, et Sõdalast ei saa peaaegu üldse tüssata, juhul kui ta on tõepoolest Sõdalane. Miks? Sellepärast, et kogenud Sõdalane ei usalda täielikult mitte kunagi mitte kedagi. Et sa mu sõnu jälle vastupidiselt ei tõlgendaks, ütlen: Sõdalane teab, et midagi absoluutset ei ole, ja igas kindlas asjas jätab ta ruumi ootamatustele. See eristabki Sõdalast meeletutest „kangelastest“. Mitte milleski ja mitte kunagi ei ole Sõdalane lõpuni kindel, kuigi jätab mulje, et usub kõike.
Petta saab ainult seda, kes on end varem ise petnud, olles tuleviku suhtes täielikult ja vastuvaidlematult kindel!
Sõdalane uurib pidevalt elu; temale on see alati uus ja mõistatuslik ning kunagi ei ütle ta endale:“Ma tean kõike.“ Ta ütleb:“Ma tean. Et ma midagi ei tea, kuid ma tahan elada!“
Seepärast ei saagi Sõdalast petta…“
„Kus siin siis siirus on? Kas see on siis aus, kui ei usalda mitte kedagi?“
„Sõdalane usaldab, pojake. Ta usaldab, kuid ei allu kunagi „usalduse hüpnoosile“! Ta ei pane millegi ees silmi kinni. See, kes usaldab midagi täielikult, on ORI! Sõdalane ei ole Ori! Sõdalane ja Ori, need on kaks erinevat poolust. VÕITA ENDAS ORI – SEE ON VAIMUSÕDALASE KÕIGE KEERULISEM JA KÕIGE TÄHTSAM LAHING!...“
„Heakene küll, olgu nii. Kui aga keegi ei täida oma lubadust, kuidas siis Sõdalane sellega käitub?“
„Kui keegi ei täitnud Sõdalasele antud lubadust, siis käitub Sõdalane Sõjamehekoodeksi järgi, täites Aukohust.“
„Mida see „kohus“ endast kujutab?“
„Seda teavad Sõdalased… Mina võin seda sulle praegu seletada ainult kujundlikult, „pildi“ vormis.
Vaata: Sõdalane ei täitnud oma lubadust. Ta seisab silm silma vastu sellega, kelle vastu ta eksis, ja seletab asja ära, tuues argumente oma kaitseks. Kui teine leiab, et põhjendused on veenvad, siis asetab ta oma parema käe süüdlase vasakule õlale ja võtab sellega süü ära. Kui põhjused ei ole veenvad, siis ta lihtsalt lahkub, jättes süüdlase iseenese kohtu kätte ning viies ära ta au, nagu kurat viib ära selle hinge, kes end talle on müünud… Alates sellest momendist ta ei ole enam Sõdalane… Ta on juba Ori. Ta on selle Ori, kes viis ära ta au, kes teda ei vabastanud kätt õlale pannes.
Ja seda kõike ainult NELJA SILMA ALL!
Kogenud Sõdalane ei rutta kaotama oma au, andes võimatuid lubadusi!... Ta hindab oma sõna au, oma otsuste au…
Ja nii on kõigega. Mitte ainult inimestega, vaid ka kogu Asjade ja Jõu Olemusega…“
38. PUHASTUMISE AEG.
„Nagu ma olen aru saanud, on usulised paastud inimese organismi puhastamiseks kahjulikest jääkainetest. Missugune aeg on selleks kõige parem?“
„Parim aeg on see kuu, mil Päike läbib Kalade tähtkuju. Kuu enne Kevadist ja Sügisest Pööripäeva. Sel ajal tõrgub organism rasvase toidu vastu, nõudes rohkem vedelikke ja vitamiine. Parim toit sel ajal on rohuteed ja õunad. Ent veel ka kingitused headele sõpradele, tuttavatele ja isegi võõrastele inimestele. See on omamoodi hingepuhastus.“
„Nagu armuand?“
„Olgu see sinu jaoks nagu armuand.“
„Hiljuti te ütlesite, et keha puhastamine käib töötegemise, hinge puhastamine pihi ja vaimu puhastamine alandlikkuse kaudu. Tahaksin sellest rohkem teada.
„Mina arvasin, et kõik on niigi selge. Kuna sa aga küsid, siis ma natukene „lõdvestun“ ja arendan oma arvamust puhastumise kohta.“
Vanaisa istus natuke aega vaikides. Nii tegi ta alati, kui nõudis õpilastelt erilist tähelepanelikkust.
„Töö on kõige parem moodus, et organismi ja väliskeskkonna vahel toimuks otsene füüsiline difusioon. Nii nagu pesukäsnast saab pigistades kõik vanad ained välja ajada, nii puhastub inimene tööd tehes vanadest energiatest. Oled sa kunagi näinud mägiojasid? Kivid on neis puhtad nagu vesigi. Miks siis? Sellepärast, et pidev raugematu vool peseb mustuse maha; pidev liikumine uuendab ojakese Elu. Aga kuidas on lood vana sooga? Vaat siin ongi töö kui terve keha parima puhastaja olemus…“
Vanaisa vaikis jälle. Joonud tassitäie rohuteed, jätkas ta oma monoloogi.
„Hing, pojake, on samuti omamoodi käsn. Temas kogunevad kõik meie mured – nii valud kui ka rõõmud. Kui sulguda endasse ja kõike endas pidada, riskid kiire vananemisega. Seepärast ongi meil valikuvabadus: kas muutuda vanaks sooks või siis suhelda üksteisega mägioja puhtas voolus. Rääkides kellelegiära oma probleemid, inimene juba pooleldi lahendab need. Kuidas nii? Aga sedasi, et ta vabastab koha uute tunnete jaoks, vabastades end eilsetest probleemidest. Inimene on nüüd avatud tänasele päevale! Ei ole tähtis, kes sinu „pihiisa“ on – kas su sõber, reisikaaslane rongis, koer, varblane oksal, kask metsas või kas või asfaldilt üleskorjatud kivike peopesal… Tähtis on see, et sa oled JAGANUD oma probleemi. Ning kui sa oled piisavalt siiras ja kannatlik, siis kindlasti saabub ka lahendus. Sa saad seda, mille poole on püüelnud su hing…
Vaim… Vaim on keerulisem. Siin ei ole ega saagi olla seda, kes jagab. Vaimu puhastamine on enesedistsipliini küsimus! See on seisund, kus sa saad võimeliseks ennast ise vabalt juhtida… Seisund, kus sinu jaoks ei eksisteeri enam ei „mina“ ega „mitte- mina“.“
„Kas me niigi ei juhi iseennast?“
„Ei. Enamikul juhtudel me oleme iseenda orjad. Vähesed tõusevad iseendast kõrgemale – selline inimene muutub „elavaks laibaks“ või siis „elavaimaks kõigist elavaist.“ See ongi kõigi poolt nii otsitud Surematuse Eliksiir. Kõik, mis on, sureb. See, mida ei ole, ei sure. See, kes viib enese endast välja – oma kehast, hingest ja vaimust-, vaat see on Surematu!
See on kõrgel? Ei, just iga elava hinge jalge ees. Kes on kõige kõrgemal? See, kes on teistest madalamal – Alandlik Hing. Ära ainult aja alandlikkust hirmuga segi. Alandlik ei astu võitlusesse olukorraga mitte sellepärast, et kardab seda, vaid sellepärast, et on otsustanud olukorra lahendada mitte välise agressiooniga, vaid sisemise sünteesiga. See ongi alandlikkus. Vaimusõdalase võitmatu Alandlikkus. Võita võitlemata.. Õigemini – olla VÕITMATU, sest alati tuleb meeles pidada, et ei ole olemas VÕITE ega KAOTUSI! On ainult PENDLI IGAVENE VÕNKUMINE….“
39. MAGNAAT.
Meie tudengit hämmastas, et taadi õuele veeres sageli šikke välismaist marki autosid ja „kõvad kutid“, diplomaadikohvrid käes, astusid taadi juurde, tervitasid teda austusega ning pärast seda nad eraldusid omaette pikaks ajaks. Haiged justkui ei ole, välimus on terve inimese oma, tugevad ja terved. Mida neil vaja oli? Millega või taat neid aidata?
Suutmata end tagasi hoida, küsis ta seda vanaisa käest.
„Kas sa pojake, tead sõna „magnaat“ tähendust?“
„Rikas inimene, suure kapitali omanik…“
„Aga kas sa selle sõna tüve üle oled mõelnud?“
„Otsustades teie küsimuse järgi, on tal seos sõnaga „maagia“.“
„“Magic Nature“, see tähendab „looduslik maagia“ või „Loomulik maagia“.“
„Kas rikkad inimesed uurivad maagiat?“
„Aga miks sa arvad, et rikkad ei pea olema haritud? Maagia ise, pojake, ongi Rikkus. Sest rikkus ei ole midagi muud kui hulk materaliseerunud Jõudusid peremehe käsutuses. Kuid pea meeles: on Lepingumaagia ja on Vägivallamaagia! Halb Magnaat on ajutine peremees. Hea Magnaat on alatine Jõudude peremees, kes oskab Jõududega kokku leppida ja mõistlikult kasutada nende teeneid.“
„Kuidas ma peannüüd mõistma – kasneed „kõvad kutid“ sõidavad teie juurde õppima, kuidas olla Peremees?“
„Nas sõidavad siia nõuannete järele. Ja veel astroloogiliste arvutuste järele, mis aitavad maksimaalse eduga äri ajada.“
„Kas te siis veel tõesti tegelete ka astroloogiaga?“
„Jaa, pojake. See on küllaltki tõsine Teadmiste ala. Ta on tõsine ja ohtlikum kui ravimine. Tähtede ja Planeetide teekonna tundmine annab inimesele Teadmised, annab ebatavalised võimalused väärikalt elada, võttes osa Suurest Kosmose Loomingust! Kuid samas on see tee äärmiselt ohtlik! Veel ohtlikum kui vale sekkumine organismi funktsioneerimisse. Tähed juhivad geneetikat ja on otseselt seotud DNA – ja RNA-ga. Kordan: see on väga tõsine Teadmiste ala!
Ära rutta, pojake. Tutvu algul hoolega ja põhjalikult Ravimisega ning alles pärast seda, kui su huvi pole vaibunud, võid tasahilju avada Täheteaduse ukse…
Praegu aga uuri Maad. Ravimine- see on Maa. Äri on samuti Maa. Kuid Idee, Mõtteloode on Taevas. Raamistik moodustatakse Taeva poolt. Maa on ainult substants, mis, kattes Raamaistikku, muudab selle Vormiks; Taeva raamistikud moodustavad Maa koostoimel erinevaid vorme.
Vaata, kui ilus on Vormide Maailm!“
„Miks siis öeldakse, et rikkus on pahe?“
„Pahe on kõik, mis valitseb inimese vaimu. Nii pudel, suits, kui ka raha…
Oled kuulnud kuningas Saalomonist? Ega sa ei taha ometi öelda, et ta oli ihne ja rumal? Ta oli Vaimu Inimene. Tal oli varandust ja ta oskas valitseda selle üle, mida omas! Teda armastati ja austati… Ta on Magnaadi eeskuju selle sõna parimas mõttes!
Rikas olla ei ole pahe. Pahe on see, kui sina ei valitse rikkust, vaid rikkus valitseb sinu üle. Kui sul jätkub enesevalitsust elada vajaduste järgi, siis oled oma karjale tõeline Karjane! Ühenda Taevas ja Maa, Päike ja Kuu – see ongi Magnaadi ülesanne! Kas siis vähe on olnud väärikaid juhte?
Pilatus küsis kohtus Jeesuselt:
„Mis on tõde?“
Kristus vastas:
„Tõde on Taevast.“
„Kas siis maa peal nende hulgas, kes võimu omades elavad tões ja peavad õiglast kohut!“
Ei ole paremat vastust!“
„Te siis ei ole materiaalsete väärtuste vastane?“
„Nüüd ma küsin sinult: millega võib sind aidata kerjus? Kas kerjus võib teistele inimestele palju abi osutuda?“
„Sain teist aru. Ta võib jagada ainult oma võlgasid…“
„Kerjus on eelkõige laiskuse ori. Kõigil on Jumala antud õigus tööd teha ja teenida endale tükike leiba. Teenitud raha eest võib endale hankida tükike leiba. Teenitud raha eest võib endale hankida tööriista ja harjutades saada oma ala meistriks. On ju nii?
See, kes ei taha tööd teha, on juba elav laip. Töö annab inimesele Jõudu, Jõud omakorda aga loob tingimata Vormi. Vormid on materiaalsed hüved.. Need „kõvad kutid“, nagu sa neid hüüad, on novaatorid- töötegijad. Tõsi, kõik nad ei ole Lepingumaagid. Nened hulgas on ka Vägivalla Maleva sõdalasi. Kuid igal juhul on nad Vaimusõdalased. Nad arenevad ise, ärgitades ka teisi arenema. Ma austan neid, sellepärast aitangi neid nende töös nõuannaetega. Need noored uljaspead loovad Uut Ajalugu. Nende teod avavad Uue Ajastu – Veevalaja ajastu, Vendluse ja Partnerluse Ajastu. See on Tugevate Ajastu!...
Hingelt nõrgad ja laisad ei ole võimelised praegu ellu jääma… Heasüdamlik ullike on nõtrunud hingede karjane. Teadmamees – Astroloog - on Tugevate Liidrite Karjane. Neile liidritele on vaja Taeva toetust, et täita oma Suuri Rolle selles ELU JA SURMA IGAVESES KOSMILISES MÄNGUS…“
40. KUI PEA VALUTAB, LÖÖ VASTU JALGA.
Muutused, muutused, muutused… Nad on meile niisama vajalikud kui õhk, kui muljed, kui toit.
„Mäletad, pojake, ma rääkisin sulle Liikumise kasulikusest, Muutuste kasulikkusest?“
„Siis, kui tõite näitena mägiojakese?“
„Jaa. Siis ma rõhusin mägiojakese puhtusele. Ojake aga näitab kätte veel ühe vajaduse – kui puhta loomuliku eksisteerimise tingimuse. Mis see siis on? See, mu sõber, on vajadus olukorra korduvateks muutusteks…nagu pendli võnkumine…“
„Üks kreeka filosoof on ütelnud: „Kui pea valutab, löö endale vastu jalga.“ Ka mina olen tähele pannud, et terav valu võib kustutada haiguse kroonilise nähu.“
„See printsiip ei käi ainult valuvaigistamise kohta. Samal moel võetakse ära ka füüsiline, emotsionaalne ja vaimne väsimus.“
„Muutes tegevuse laadi?“
„Keha puhul – jah.“
„Aga emotsioonida puhul?“
„Müravatele lastele öeldakse tihti: „Ärge naerge nii valjusti, muidu hakkate öösel nutma!“ Emotsioonide vahetamine on eelnenud emotsioonide seisundi tagajärg. Sellepärast ei ole emotsionaalse väsimuse vältimiseks vaja emotsioone vägisi muuta, vaid tuleb neil mitte lubada lõõmama lüüa… Emotsioonide tuli tuleb hoida külma mõistuse kontrolli all – see tuleb teadvustada.“
„Vanaisa, kuid alles te ise ütlesite, et olukorda muutes võib eemaldada emotsionaalse väsimuse.“
„Õige. Olukorda muutes. Kuid mis tahes muutuse korral tuleb emotsiooni hoida teadvuse kontrolli all, tuleb hoida teda tasakaalus.“
„Kuid kuidas siis käituda mõtetega? Kas siis mõtete teemavahetus toob puhkuse?“
„Hea küsimus… Tõepoolest, mõtete puhkus ei seisne mõtte teema vahetuses, vaid vektoris, mõtte suunitluses. Kas täpsustada? Mõtte suunitlus – see on minevik, olevik ja tulevik. Nagu minevikus, nii ka tulevikus mõte väsib. Olevikus aga puhkab. Kuid puhata võib ka mõtet üle viies minevikust tulevikku või vastupidi. Saad sa sellest aru?“
„Mitte päris, kuid midagi ma tabasin ära..“
„Siis täpsustan veel…
Keha, mis on harjunud range korraga, on juba masin või ori. Siin on sobilik meenutada meie juttu isust ja selle kasulikkusest ebakorrapäraste söögiaegade puhul ja kahjulikkusest ebakorrapäraste söögiaegade puhul ja kahjulikkusest regulaarse rešiimi korral. Miks? Täielik allumine tsüklitele kaotab loomingulise tahtevabaduse, võttes sellega ära inimese jumalikkuse. Looming on mõistusega inimese Olemus. Valikuvabadus. Perioodiliselt režiimi rikkudes ajab inimene ühtlasi endast eemale laiskuse, misläbi uuendab ennast, raputades endalt maha Harjumuse. Harjumus on Laiskuse, inimsoo salakava ja igavese vaenlase ema…
Nii et ära pea paljuks kas või kord kuus öösel magamata või siis üks päev mitte süüa. Otsi muudatusi, ära karda ootamatusi, mis sunnivad sind üles näitama initsiatiivi.
Nüüd emotsioonidest…
Naer pühib pisarad. Pisarad päästavad meid Laiskusest, mis sigineb kestva naeru peale. Parim on mõõdukus, tasakaalukas. Kui on tahtmine naerda, siis ära tee seda erilise õhinaga. Tahad nutta – ära tee seda siis erilise õhinaga. Tahad nutta – ära tee seda üleliia meelt heites. Kas nii saab? Saab, kui mõistad, et praegune situatsioon on eelmiste tegude, eelmiste emotsioonide ja eelmiste mõtete tagajärg, kuid ühtlasi on ta ka tulevikupeegel.
Emotsioonide puhkus seisneb mõtetes või keha rõõmus tegevuses.
Nüüd mõtetest…
Mis on minevikumõtted?
Need on meenutused.
Mis on tulevikumõtted?
Need on unistused ja plaanid tulevikuks.
Mis on siis olevikumõtted? Oskad sa vastata?“
„Mõtted praegusest?“
„Kas olevik, või nagu sa väljendasid – praegune, on olemas? Ei. Olevikku ei ole olemas. Olevikku mineviku ja tuleviku vahel. On olemas minevik, on olemas tulevik. Olevik – see on mineviku ja tulevikumõtete summa. Nagu liivakell, mille ülemine pool on täidetud mineviku liivaga, aga alumine pool tuleviku tühjusega, mis tõmbab enda poole eluliiva minevikust. Olevik on ava, mille kaudu liiv jookseb… Juur on minevik. Lehed ja viljad – tulevik.“
„Kuidas siis saab mõtelda mitte millestki?“
„Mõtelda „mitee millestki“ – see on mitte mõtelda. Tuleb jälgida Elu ja võtta teda sellisena, nagu ta on jälgimise mõmendil. Momendil! Mitte mõtelda tähendab elada Hetkele.
Tunda, tegutseda, tunnistades ainult üht – IGAVEST VAJADUST ELADA!
Ja mitte rutata end hävitama omaenese käe läbi. Selles on ELU JÕUD; LOOMISE JÕUD…
Ela, mu õpilane!
Õpi alati ja Õpeta teisi…“
41. IGAÜHELE OMA.
„Taat, mind huvitab teie arvamus taimetoidu kohta.“
„Nagu sa oled kogenud, ei ütle ma ära lihast. Ning sinagi, nagu ma näen, ei ütle sellest ära.
Taimetoitlus… Oled näinud, kuidas riietuvad Kiievis talvel neegrid? Ja mida nad söövad? Kas on nende hulgas selliseid, kes kogu talve söövad ainult banaane?
Teema, mille sa üles tõstsid, on aktuaalne ja huvitav, sest palju „tarkpäid“ püüab meid,slaavlasi, meelitada taimetoitlusele… Kui seda järgida, siis ei jääks meist midagi järele… Lastes käiku tühitõdesid selle või tolle köögi kasulikkusest või kahjulikkusest, unustavad inimesed, et igas kliimasvöötmes on oma toit. On rumal panna palavaga jalga kummikud ja vihmaga toatuhvlid. Niisama mõttetu ja rumal oleks kõrbes õgida rasvaseid toite ja põhjas süüa ainult banaane ja apelsine.“
„Toit peab olema siis kooskõlas elukohaga?“
„Jaa. Igas maanurgas kasvatatakse ja kasutatakse seda toitu, mis tuleb kasuks selle piirkonna harmoonilisele arengule. Sellepärast ongi kuumadel troopikaaladel rumal kasutada toiduks kõrge kalorsusega rasvaseid aineid. Esiteks vajavad rasvad lõhustumiseks vett ja vaid kurnavad lisaks organismi, teiseks eraldavad nad organismisiseselt palju soojust. Tulemuseks on organismi hävimine – Päikese kuumuse ja sisemise, rasvade lõhustumise tõttu tekkinud kuumuse tulemusel. Lisaks veel vee eemaldumine organismist, millest ma juba rääkisin. Kui aga rääkida Põhjast, siis on pilt vastupidine: rumal on välispidist külma võimendada organismi jahutamisega seestpoolt – banaanide, õunte, kapsaste ja sidrunitega. Põhjarahvastele on kasulikum hülgerasv ja liha.“
„Aga kuidas on vitamiinidega?“
„Kas sa siis oled juba ära unustanud, mis need vitamiinid on?“
„Eluenergia.“
„Kas siis loomade rasvas või taimede terades ei ole elujõudu? Kas ei ole seda kuivatatud lihas? Või kuivatatud taimes?
Saa aru, pojake, kuritegelik ja nõme on sundida põhjamaalasi vältima liha, kala ja rasvu. Igaühele oma. Igaüks peab toituma sellest, mis kasvab tema jalge ees ja mida vajab tema individuaalne vorm – keha. Lõvi poleks lõvi, kui ta kõnniks mööda oma tavapärast ohvritest ja näksiks rohtu…Anna organismile seda, mida ta vajab…
See on üks Elamise Kunsti lihtsaid tõdesid.“
e-mail: didgrin@gmail.com