Sergey Grinevich The Secrets from The Wise Man

26. KODU ON VÄIKENE UNIVERSUM.

Kui meie noor sõber taadi tarekesse astus, tundis ta alati mingit kirjeldamatut õndsalikku kergust ja mugavust, olles justkui ajata ruumis: ta tundis end olevat muuseumis, kus on kõik puhas ja korralikult ning armastusega paigutatud… Alguses pelgas ta toas liikuda, kartes seda mugavust rikkuda… Tikitud pildid ja käterätid, korras voodid tikitud patjadega, omatehtud mööbel, originaalse nikerdusega tammepuust kirjutuslaud, pildi ja ikoonid, mis taat on ise teinud, ning alati värske õhk… ja hea maitsva toidu lõhn. Toit on valmistatud selle inimese kätega, kes ei ole veel meie raamatu lehekülgedele sattunud, kuid kellel on taadi elus eriline tähendus – see on tema Abikaasa.

Andke andeks, et ma ei ole varem tutvustanud seda suurepärast naist ja kahe toreda tüdruku ema. Oh, kui palju peigmehi tiirleb taadi tütarde ümber! Kuid kas taat ise ongi nii vana, nagu meie mõtleme? Va kavalpea on see meie taat! Pole ta veel mingi ätt! Ta nimetas end nõnda juba nooruses, nii see ongi harjumuseks saanud…

Ei hakka rohkem süüvima. Nende pere pakub erilist ebatavalist jutuainet… Kuid veel ei luba taat mul sellest kirjutada. Ja kas üldse kunagi lubabki?

Huvitav! Minu „kiusatus“ pole teie omast väiksem. Tahaksin teile näidata – kas või silmanurgast piiludes, kas või natukenegi – seda Rahu , mis valitseb tolles sõbralikus peres, kuid ei tohi – „et mitte ära kaetada“ … Muidu saan taadi käest nahutada! Kuid mina ei taha nii huvitava inimese ebasoosingu alla sattuda…

PUHTUS… Meie noor sõber on juba ligi kuu aega söönud iga päev taadi naise roogasid, kuid pole ikka veel suutnud harjuda selle erilise õndsustundega, mida õhkub taadi kodukoldest…

„Ma lähen teilt ära rahulolematusetundega. Te olete mind ära võlunud kõigega: oma vestlusega, „katsetega“, naeratusega, maitsvate toitudega ja koduse hubasusega, oma töökojaga… Ma lausa põlen soovist elada nii, nagu elate teie!“

„Ega mina sind ära võlunud, mu noor sõber. See, mis sind on võlunud, on Siiruse ja Puhtuse Jõud!

Vestlustes ja naeratuses ilmutab end siirus, lõunasöökides minu teisepoole andekus, hubasus aga Puhtuse puhastav Jõud. No aga töökoda – seal olen ju ma ise. Tööriistad on minu nõrkus.“

„Taote kõveraid naelu sirgeks ja annate ürgelementidele uue elu?“

„Ma rõõmustan alati äsja sündinud loomingu üle!“

„Kuid kõige ligitõmbavam on siiski teie kodu!“

„Ütled, et on hubane? Noh, siin oleks sulle järgmine ülesanne! Rõivaste ja kodu puhtus on hädavajalik tingimus Puhtuse Jõuga sõpruse pidamiseks. Puhas riietus… Ei pääse sa Puhaste Jõudude ligi, kui sul on must särgikrae või määrdunud varrukad. Kui on võimalik pidada puhtust, aga sina oled räpane, siis hoia alt! Välimus, nagu olen öelnud, on visiitkaart Maailma ja seda peab iga inimene meeles pidama. Sama kehtib ka kodu kohta, mis on pühamu igale inimesele, kes on valinud tee elada Elu ja anda Vilju! Kodu on väike universum, kus sa võid saada peremeheks – Loojaks. Ja Jumal lõi inimese oma näo järgi. Seepärast on tema kodu tema Maailm ja ta vastutab oma kodu eest Jumala ees… Pere ja Kodu – kus siis veel asub õnn, kui mitte selles? Väike on Suures ja Suur on Väikeses. Kõiksus on kodus, kodu Kõiksuses. Jumal valitseb Maailma, Inimene valitseb Kodu… Kord ja puhtus majas – see on ühtlasi kord mõistuses, hubasus hinges ja tervis kehas! Kui inimene teab, kus mingi asi asub; õpetab ta sellega oma mõistust korda armastama, organiseerib end sellega kui isiksust ning treenib distsipliini ja mälu. Mälu on ühe vana teadmamehe sõnade järgi peamine väärtus, mille järgi kogenud meistrid valivad oma õpilasi… Kunagi olin minagi Jossifi-taadi juures hinnas… Taat teadis palju, kuid mina ei jõudnud talt eriti õppida – olin veel liiga noor… Küll aga on meelde jäänud tema sagedane ütlus: „Õpi, sul on hea mälu.““

„Kas ta õpetas teile ka maagiat?“

„Ei, pojuke; ta vaid rääkis maagiast mitmesuguseid huvitavaid lugusid oma kogemuste põhjal. Ma olin tookord viisteist või kuusteist aastat vana, ei süvenenud eriti, vaid lihtsalt kuulasin huviga tema jutustusi.“

„Kas nii, nagu ma praegu teidki kuulan?“

„Ei usu. Sa oled vanem, sul on juba tahe teada saada ja õppida. Mina olin ju tol ajal ainult asjaarmastaja.“

Taat vajus mõttesse, kuid muutus siis oma „vana nipi“ abil taas endiseks ning jätkas.

„Pühkides korrapäraselt tolmu tubadest ja luues oma asjades korda, me justkui ütleme:“Mu kallid, ma ei ole teid unustanud, puhastan teid tolmust ja tuletan teile taas meelde, et pean teid meeles ja armastan…“ Asjad kuulevad sind ja elustuvad. Seepärast vaatad pärast koristamist oma elamist ning tunned seal elavust ja värskust. Jah, kõik ümberringi hingab elu sisse, asjad rõõmustavad, et nad on sulle veel vajalikud, et sa ei ole neid unustanud, ja nad teenivad sind tões ja vaimus!...“

„Aga mis siis saab, kui mul mõnda asja enam vaja ei lähe?“

„Juhtub ka nii, kuid ka siin on väljapääs olemas: ära kinkida! Või siis halvimal juhul – müüa. Kuid mitte kunagi, mitte iialgi ära viska minema!“

„Igale kaubale leidub ostja.“

„Täpselt samuti võib igale asjale varem või hiljem leida kasutamisvõimaluse, mis temasse elu sisse puhub ja ta uuesti õnnelikuks teeb.“

„Kuid kas siis ei saa minust Pljuškin?“

„Pljuškin korjas asju, kuid ei elustanud neid. Mina räägin ju teadlikust vanade asjade kasutamisest. See on looming, õilis looming. Ja Jõud, mis moodustub nende asjade tänulikkusest – sa õnnistad neid uuele elule. Vaata: nii Jõud kui ka Looming ja käte treenimine ravimiseks – kas sellest on sulle vähe? Aga sina ütled „Pljuškin“… Mis Pljuškin see on?“

„Kuid on ju võimalik asju koguda neile elu andmata?“

„Võib, kui laisaks muutud. Siis oled täpselt Pljuškin.“

„Tähendab, mingi oht siiski on?“

„Oht on kõiges…“

„Vabandage, vanaisa, kuid uudishimu saab võitu ja ma ikka küsin: kas on tõsi, et kui teie õuelt midagi salaja võtta ja sellega minema hiilida, siis ei saa aiast lahkuda enne, kui oled asja vanasse kohta tagasi pannud?“

„Eks sa proovi, siis saad teada.“

„Mul on ebamugav teha seda, ma ei ole ju varas!“

„Siis vastan: see ontõsi. Kuidas nii? Vastus on tänases vestluses. Kui minu asjad armastavad mind, siis nad ei taha minu loata oma kodust lahkuda ja neid aitavad selles kõik minu „kodakondsed“ – kogu TEADMATAADI KUNINGRIIK.“

27. ANALOOGIA MEETOD.

Meie üliõpilast ei veetle üksnes vestlused taadiga, mitte ainult tema kodu hubasus ega tööriistade mitmekesisus tema töötoas, vaid hoopis enam pakub huvi raamatukogu…

RAAMATUD huvitasid noormeest eriti. Sellis hulka raamatuid esoteerikast ja rahvameditsiinist ei olnud ta veel kusagil näinud. Kust küll taat neid nii palju kokku on korjanud?

„Vanaisa, mind üllatab, kuidas teil küll on õnnestunud soetada selline raamatukogu. Kui mul oleks nii palju raamatuid, siis ma ei väljukski toast, enne kui poleks kogu neis raamatuis sisalduva informatsiooni alla neelanud.“

„Ilmaasjata, pojake. Häid raamatuid ei olegi nii palju, nagu sina arvad. Ja kirjutatakse neis kõigis ainult ühest – elust. Kõige vääruslikum raamat on Elu ise! Tema ongi mulle kinkinud need raamatud…“

„Kas te neid praegu ka veel loete?“

„Mulle tuuakse kogu aeg uusi, ma vaatan need läbi.“

„Aga kas oma raamatukogu raamatuid loete?“

„Need teadmised on ammu minus olemas. Ma ootan nüüd seda, kellele need kinkida.“

„Tütardele?“

„Nemad on juba osa neist teadmistest ilma neid lugemata, minu kaudu omandanud. Võib-olla, pojake, saad sina nad endale.“

Noormehel pidi taadi viimasest lausest hing kinni jääma.“kas see võib tõsi olla?“ mõtles ta…

„Vaatan, kui kindel sa oma eesmärkides oled, ja hakkan sulle neid ükshaaval andma, kuid pärast iga lugemist vestleme sellest raamatust.“

„Nagu eksam või?“

„Pärast iga kivi paikaladumist tuleb usinasti kontrollida, ega müür viltu ole. Kuid praegu, pojuke, märgime maha alles vundamendiaset. Need, millest ma sulle räägin, on kõige elementaarsemad reeglid. Edasi tuleb juba vundament ja alles pärast kuuled sellest, mida sa praegu ei kannata ära oodata… Jajaa, nii peentest maagilisest võtetest kui ka sellest, kuidas ravida kõige raskemaid haigusi; kuuled selgeltnägemise võimalustest, kauguste ületamisest, levitatsioonist ja palju, palju muud. Esialgu aga… esialgu märkan sinus mõningat kahtlust.“

„Jah, teil on õigus. Kuidagi ei taipa veel, kuidas saab õuna süües ravida seda inimest, kes on selle õuna andnud. Me kõik ju sööme seda, mida meile kingitakse, mida meiega jagatakse, kanname kingitud riideid, kuid sellega ei päästa ju oma heategijaid õnnetustest ja haigustest, mis neid tabavad. Miks see nii on?“

„Uskumatu Toomas! Kui sulle kätte anda kaks juhtmeotsa ja ühendada need patareiga, mis annab üheks volti – kas sa tunned pinget?“

„Arvan, et ei.“

„Aga kui ühendada 900n volti?“

„Siis ilmselt raputab!“

„Siin on ka vastus sinu küsimusele : kaabel on õun, üks patarei on nõrk inimene, aga kümme ühendatud patareid – see on tugev inimene.“

„Kas tahate öelda, et kui õuna sööb nõrk inimene, siis on ka tagasisaadav energia nõrk, kui aga tugev, siis on see ka vastavalt tugev?“

„Sellepärast ongi tugev teadmamees võimeline ravima ilma rohtudeta, pelgalt sel viisil, et võtab anni vastu ja kasutab seda õigesti. Kui sa milleski kahtled, siis ära sattu paanikasse ja ära hakka midagi eitama, vaid püüa leida analoogiat… Väike on Suures ja Suur on Väikeses!“

„Elus ei ole ju nii palju tugevaid ravijaid. Nii et teie seadused ei käi mitte igaühe kohta!“

„Seadused ei ole sugugi minu omad – seda esiteks. Teiseks – jälle sa ruttasid mõtlematult küsima! Ühenda mitte ainult üks, vaid kümme patareid – siis on tulemus samuti tugev ja selgelt tunnetatav.“

„Sain aru, vanaisa! Selle asemel et anda üksainuke õun teadmamehele, võib anda oma kümnele sõbrale ja tuttavale – üks õun igaühele!“

„Mõtle edasi ja kaevu Armuanni seaduseni välja… Mõtle analoogiate abil: iga vastus on küsimuse kõrval – Oska vaid näha!“

28.PROTSESSI TEADLIK KIIRENDAMINE.

„Vanaisa, üks küsimus teeb mulle muret: kuidas määrata kindlaks haiguskulu maksimaalne kriitiline punkt?“

„Oled sa kunagi jälginud koeranaela kulgu? Tema arengus on mis tahes haiguse kolm faasi eriti hästi näha. Rumal ja võhiklik on pidurdada koeranaela kulgu söövitava rohuga peitsides; see ei ole alati hea, sest haigus, mis ei ole läbi teinud kogu tsüklit, tingimata peitub ja jääb ootama aega, mil sa nõrgened, ja hammustab siis teisest kohast, kus teda pole kerge avastada, veel keerulisem aga on välja ravida. Parem oleks kiirendada koeranaela küpsemist kuiva soojendamisega, samal ajal juures raviteesid. Kriitiline punkt, mis sind huvitab, on see moment, kui koeranael on küpsenud ja moodustanud „täiusliku“ valgetest verelibledest koosneva punni. Selle mädapaise avanemine (ainult mitte pigistades!) on kolmas, viimane staadium, mis – ma üha kordan – viib kas täielikule tervenemisele või siis „võltstervenemisele“, s.t. läheb üle krooniliseks vormiks.“

„Koeranaela on näha, kuid kuidas käituda sisehaigustega?“

„Kui sa õpid kasutama kätega ravimisega võtteid, siis on sul veel kergem määrata haiguse seisundit. Algul tunneb haige käte toimet tajude intensiivsuse tugevnemisena. Natukese aja pärast saabub tajude maksimaalne tase, mille kestus võib olla erinev, sõltudes nii sinu jõust kui ka haiguse järgust, pärast seda aga hakkab intensiivsus alanema. Seda tunned sina ja tunneb ka sinu patsient. See muutus tajude intensiivsuse alanemise suunas annabki märku, et haigus on ravija jõul võidetud ja tervis hakkab sestpeale paranema. Tervise Raamistik on olemas ning Tervise Keha hakkab järkjärgult kasvama.“

„Kas on ka nii, et ühest seansit ei aita?“

„Nii on see küllaltki tihti! See ei ole ainult ravija vähese jõu näitaja, vaid näitab haiguse raske staadiumi puhul ka haige nõrkust. Enamikul puhkudel näitab see antud haiguse kroonilist vormi. Ravija tunnetas esimese seansi ajal jõudude tööd, difusiooni, haige ei tundnud midagi, kuid hiljem… Alles kodus, mitu tundi, isegi mitu päeva hiljem, ta siiski tunnetab „protsessi“ ilmingut. Ravija jõud ei kadunud kuhugi – ta tundis läbi organismi varjule pugenud haiguse kaitsest. Kordusseansid on aga juba suuremate tulemustega: haigus jõuab kiiresti kriitilisse punkti, pärast seda aga hakkab inimene üha kiiremini tervenema.“

„Kui palju seansse on vaja, et protsessi tervenemise poole kallutada?“

„Niikaua tuleb teha, kui enam midagi ei tunne.“

„Aga kui piirdudagi sellega, et haigus kõigest suunata väljaravimise poole?“

„Ammutades toidust piisavalt jõudu ja elades mõistlikku elu, on patsient võimeline edasi ise taatsuma… Kuid see ei ole mitte alati soovitatav: see on töö poolelijätmine…“

„Kas teil on olnud selliseid juhtumeid?“

„On olnud tihti, kuigi ma seda ei soovi. Kahjuks inimesed ei oska olla distsiplineeritud ja kindlameelsed; niipea kui valu üle väheneb, pöörduvad nad tagasi vana juurde ja haigestuvad uuesti, kuid nüüd juba tõsisemalt… ja otsivad källe abi… Ma ei poolda seda – ja sellepärast olengi range! Tulevase ravijana pead sa veel ühte asja teadma: ära peata haigust, vaid KIIRENDA TURVALISELT TEMA KULGU. Tee nii, et juba alanud haigus võimalikult kiiresti ja vähem laastavalt kasvaks maksimumini ning, vananedes HETKEGA, sureks! Kogu see „maagiline köök“ peab olema sinu LAKKAMATU KONTROLLI all!

Toimi VASTUTUSTUNDEGA! ÄRA KAHJUSTA!“

29. MAAGILINE FÜÜSIKA.

„Vanaisa, kas ma võin selle kõik üles kirjutada, mis te mulle räägite? Kas see ei ole eriline saladus?“

„Tuleta meelde meie eilset vestlust – ärasöödud õuna efekti. Informatsiooni levitamine ei ole iseenesest ohtlik: info kasutamiseks on vaja jõudu ning lisaks veel sihikindlust. Kas tugevaid ja sihikindlaid inimesi on palju? Maagia, pojuke, kaitseb end ise: kes ei ole talle meelepärane, see kas ei kuule informatsiooni või siis kannatab oma liigse uudishimu pärast…“

„Kas on olemas oht, et tugev ja sihikindel inimene kasutab informatsiooni kurjasti?“

„Mis kurjast sa räägid? Inimese arutud teod karistavad eelkõige inimest ennast, meelitades teda oma võrkudesse, millest välja pääseda on peaaegu võimatu.“

„Peaaegu?“

„Šansse on sellel, kes teadvustab seda endale ja otsustab end muuta. Ainult rumal saeb oksa, millel istub.“

„Aga selliseid ju siiski on. Paljud püüavad teistele halba teha.“

„Jah, neid on palju, kuid nad kukuvad pähe neile, kes ammuli sui vahivad, kuidas oma istumise alt oksa saetakse! Ma olen sulle juba rääkinud, et timukas ja ohver on omavahel lahutamatult seotud…“

„Kas te siis lubate mul meie vestluse tuuma üles kirjutada?“

„Mina olen kohustatud vaid vastama, sina aga tee informatsiooniga, mida ise heaks arvad. Seda enam, et Tõde peitub alati ridade vahel ja mitte igaüks ei ole võimeline seda välja lugema. Kui sa oleksid hoolega jälginud õppetunde, võiksid juba Maagilise Füüsika põhitõdesid teada saada, kuid esialgu ajad sa „infomassi“ taga. Sa ei peatu, et luua korda selles, mis on sinus olemas. Aga kordaseadmine on üks tähtsamaid meetodeid teel Teadmise poole. Teeline teeb perioodiliselt peatuse, kogub värsket jõudu, korrastab varustust ja alles siis liigub edasi…“

„Millisest „maagilisest füüsikast“ te räägite, vanaisa?“

„Ta ei ole minu arust niivõrd maagiline, kuivõrd tõeline füüsika, kuid erineb „klassikalisest“ enama süvitsimineku poolest. See on tulevikuteadus. See on „nähtava“ ja „nähtamatu“, Elava ja Surnud Jõu ühendamine ning kahe alge, Taeva ja Maa vastastikuse toime uurimine… Mõte, pojake, on Raamistik. Ta on nähtamatu- nii nagu suguaktki ei näita vanematele nende tulevast last, kes on eostatud antud hetkel. Kuid möödub aeg, ja Raamistik kasvatab enda ümber Substantsi. Üheksa kuud – ja tulemus on näha: Jumalik Titt…“

„Kas maagiline füüsika on tihedalt seotud bioloogiaga?“

„Biofüüsika ongi seesama Maagiline Füüsika, pojake. Tuleviku füüsikas leiavad „varjupaiga“ universaalsed seadused, mis on kasutatavad kõikides sfäärides – põranda pühkimisest kuni rändamiseni ajas ja ruumis.“

„Ja te teate seda?“

„Midagi ma tean…“

„Ja räägite sellest nii rahulikult?“

„Kas ma peaksin siis sellest igasse ilmakaarde karjuma?

Aga kas üldse küsitaksegi selle kohta? Sina oma nooruse tõttu mõtled, et aktiivsus on igal poole esikohal. Igal asjal on oma aeg; sina küsid, mina vastan. Tähendab, et on tulnud aeg rääkida juba ka Maagilisest Füüsikast…“

„Kas te leidsite mind olevat väärilise, et võtta teilt Maagilise Füüsika õppetunde?“

„Jumal ise on sind mulle saatnud. Ma teadsin, et sa oled salaja minu vestlusi konspekteerinud, ja ma ei ole sellele sugugi vastu. Inimestele on teadmisi vaja. Seda enam, et sul on annet teistele teadmisi edasi anda, sinu Saturn on kolmandas majas. Ma kahtlen, kas sa hakkad pikalt ravimisega tegelema, kuid ei kahtle selles, et sinust saab omapärane reporter, mis on sulle palju meeldivam ja kasulikum. Teadmisjanu on sinus küllaltki tugev, kuid kannatust ja püsivust eesmärgi saavutamiseks on seni vähevõitu. Juhuseid ei ole olemas – sa oled see, kes kuulab ära! Sul oli võimalus näha, et mulle ei meeldi poolik töö. Kui oled tööl sarvist haaranud, pead selle lõpule viima… Ma püüan teadmisi edasi enda lihtsalt ja arusaadavalt, et mitte kunstlikult ületähtsustada oma isikut… Vastused on küsimuste kõrval, ja see, et meie, inimesed, ei näe neid, on meie häda, oleme laisad, et mõelda, mida teeme, mõelda, mida tunneme, ja mõelda, mida mõtleme!

Kas minu tunnid on sulle huvitavad?

Arvan, et on.

Kas nad on ka arusaadavad? Kui ei kiirusta ja mõtled iga tunni hästi läbi, siis kindlasti raskusi ei teki… Raskust arusaamisega… Kuid saavutamise raskusi on su elu ääretasa täis! Ole valmis kinnitama oma püüdlusi Teadmiste poole!

Jumal tänatud, et olen õppinud ühendama Suurt ja Väikest, ning seepärast ei tunne sa end Teel „väärituna“. See on minu jaoks väga tähtis.

Kõik me oleme siin maailmas võrdsed.

Sa pole nõus?

Põhjus, miks sa nõus ei ole, on selles, et ajad võrdsuse tõusuga segi. Päike on alati olemas, ehkki erinevatel kellaaegadel soojendab erinevalt!

Me kõik oleme võrdsed oma algse loomuse poolest, ainult stardipauk on igaühe jaoks antud erineval ajal…

Üks on oma Elu esimese kilomeetri juba läbinud, teine alles stardib, aga kolmas on jõudnud Finišisse. Värava juurde…

SINA OLED SEE, räägivad hindud. Sina oled see, millest sa hetkel mõtled. Kuidas sa mõtled endast hetke, nii ka demonstreerid end välismaailmale, aga see omakorda tasub sulle vastavalt sinu vajadustele…“

Vanaisa vaikis, ja lisas hagu lõkkesse, valas rohuteed kruusidesse ja jätkas:

„Peenmateeria maailmast on sinuga vara rääkida, seepärast ole kannatlik – iga asi omal ajal. Ma ise heameelega vabaneksin Teadmiste koormast, kuid mul ei ole õigust kiirustada.

Kõigepealt pean ma vastama sinu küsimustele meditsiiniprobleemide kohta ja sellega andma rahuldava vastuse sinu küsimustele, KUIDAS TERVENDADA INIMESI.“

„Miks te ütlesite „vabaneda?“ Kas teadmised on koormaks?“

„Nii imelik, kui see ka sulle ei paista, see on nii…

Kogudes kogemusi ja teadmisi, me teeme endid „raskeks“, nagu oleks seljas suur ja raske seljakott või mütsi asemel suur kivirahn. Mida vanemaks sa saad, seda raskem see on ja sa ei ole võimeline neid teadmisi enam rakendama vajaliku kiirusega. Teadmised solvuvad, et neid ei kasutata täie võimsusega, ja hakkavad sellepärast oma peremeest „õgima“ nagu näljased koerad, kes on võimelised oma peremehe kallale kargama… Realiseerimata teadmised ei ole ohutu asi! Seepärast räägitaksegi, et Meister peab leidma Õpilase.. Et oleks vanaduses kergem ja et saaks vabalt ära minna…“

„Kuid teil on ju veel vara surra, taat!“

„Ega ma surmast räägi, mu sõber. Ma räägin uuest teest. Ma ei ole veel nii vana: ma ei ole üldsegi vana, pojake. Varsti ma lahkun siit, kuid mitte elust. Mind oodatakse!“

„Kes teid otab? Ja kus, vanaisa?“

„Vanaisa sai siit kõik, mis tal vaja oli. Teadmised ja kogemused, annaks Jumal, võtad sina vastu. Aga meie abikaasaga… läheme kaugele…“

„Aga tütred?“

„Neil on oma elu. Noh, hakkame külastama üksteist…“

„Kuhu te siis lähete?“

Vanaisa naeratas ja sõnas paljutähendavalt:

„ELLU…ELUST ELLU…“

30. RAAMISTIK, SUBSTANTS JA VORM.

„Kujuta, pojake, endale ette sellist pilti: kalamees on kummipaadiga Dnepril ja püüab rahulikult kala. 50 meetrit temast eemal möödub aurik. Kas kalamees tunneb auriku liikumist?“

„Arvan, et tunneb. Auriku tekitatud lained kõigutavad paati.“

„Kas seda on tunda ka sel hetkel, kui aurik ja paat on ühel tasemel?“

„Ei. Seda tunneb siis, kui aurik on juba jõudnud teatud kaugusele ja esimene laine ulatub paadini.“

„Täpselt nii siseneb ka haigus inimesse: täpselt nii ta ka lahkub temast… Inimene ei näe veel haiguse kuju, kuid see on juba olemas. Spetsialist näeb. Täpselt samuti on siis, kui inimene on veel haige, kuid hea spetsialist leiab juba tervenemise tundemärke. Jälgi külmetanud inimest: algul on silmad ähmased, siis nõrkus ja luuvalu, aga seejärel temperatuuri tõus ja peavalu. Tervenemise ajal on küll palavik, kuid isu, energia ja soov liikuda viitavad tervenemisele. Sina kui tulevane arst pead oskama täpselt määratleda neid kahte momenti: raamistikku ja vormi.“

Kivi on juba puudutanud järve pinda, kuid laineid ei ole veel. Kui aga kivi on juba uppunud, püsivad lained veel pinnal.

„Kas see on analoogia meetod?“

„See on tunnetamise parim viis, sest Maailm On Tsükkel, mis koosneb liidetud tsüklitest. Tsükli seadused on universiaalsed iga tasandi jaoks nagu vene matrjoškade puhul.

On veel üks võrdlusvõimalus, mida on mugav tunnetamisel kasutada: taimed. Iga väline haiguse ilming – need on Lehed. Haige organism on Tüvi, elundid on Oksad. Haiguse põhjus on hinges, Juures! Ravija ülesanne ei ole ainult haigete lehtede eemaldamine ega okste päästmine nõdraks jäämisest, vaid on eelkõige hoolitsus JUURE eest! Kui puu hakkab kuivama, on vaja teda kasta värske veega. Ja läheb mööda tükk aega, enne kui vesi jõuab lehtedeni ja värskendab neid. Kuid päästmise hetk algas siis, kui juur hakkas toituma päästvast vedelikust… Pihtimine on tõelise tervenemise algus!“

„Tund, mil hingel hakkab kergem?“

„Tund, mil hingel hakkab keregm ja Juur avab end päästvale niiskusele… Tee endale selgeks – see on Aeg! Vee jõudmise aeg juurtest lehtedeni.“

„Missugune on sealjuures okste funktsioon““

„Oksad- elundid on spetsialisserunud juurest tõusva energia sünteesimiseks ja kohandamiseks lehtede vajadustele. Elundid on energia juhtmed. Elundi sünteesimis- ja juhtimisvõime väiksemgi rike viib organi rikkeni ja jõudude harmoonilise kulgemise üleüldise rikkeni… Seni tee aga endale selgeks peamine asi, mida ma sulle kohe seletan;

VORM SÜNNIB MÕTTEST! Mõtte ja Vormi vahel on AEG, mis sünteesib ja korrastab Substantsi.

Oskus näha Mõtet ja Vormi – see on kunst võtta Loomisest elavalt osa! Mil viisil?

TUNNETAMISE ja KAASOSALUSE kaudu…“

„Mis asi on Substants, vanaisa?“

„Substants – need on Jõud: see on kõik see, mida sa näed, kuid mitte tervikkogumina, vaid eraldi! See on mõistatus. Ratsionaalsus. Mõtlemine… Substants – see on see, millest me mõtleme tähelepanemise momendil: nii laud kui ka tool, kärbes või pähklipuuleht…“

„Kuid kõik need on ju vormid?“

„Vormid on siis, kui nad on „kui niisugused“, kuid sinu tähelepanekutes ei ole asi alati „kui niisugune“ – ta on substants, detail, peegeldus sinu teadvuses, sest sa ei näe kogu ta olemust, vaid ainult osa, fragmenti. Vorm – see on kõik koosluses kui tervik. Substants on vaid see vormi osa, mida sa oled võimeline tajuma.

Kaks inimest vaatavad loiku: üks näeb sogast vett, teine aga päikese peegeldust…“

31. MEISTER.

Ümbruskonnas on Teadmataati kutsutud Meistriks. Ta on ravija, teadmamees, puusepp, lukksepp, elektrik, kunstnik. Kokk, aednik…

Taat oli alati askeldamas, harva võis teda leida tegevuseta. Tihti rakendas ta üliõpilastki mitmesuguste tööde juures. Noormehele see ilmselt väga meeldis.

„Töötades koos teiega ma ei väsi nii nagu tavaliselt. Ka see on mulle mõistatud.“

„Inimene väsib tööst ainult siis, kui töötab üle oma võimete, teadmata piire, või siis, kui ta on ori…“

„Kuidas seda mõista – ori?“

„Siis, kui sind sunnitakse. Kuid see ei ole veel kõik – ka kadestajad väsivad kõvasti. Töötab selline kadestaja, vaatab teisi ja mõtleb, et nemad töötavad kehvalt ja vähem kui tema. See kutsub temas esile kadeduse ja pinge, mis nõrgendavadki tema jõupotentsiaali. Kui inimene aga töötab töö enese pärast, teadvustades eesmärki, on tema töö maksimaalselt tulemuslik ja kulutab minimaalselt jõuvarusid – või lisab neid koguni juurde! Ta ei raiska oma jõudu väevõimule vastupanemiseks ega võitlemiseks ümberkaudsete inimeste meelepahaga, mis töössesuhtumisest tingitud..."

Taat võttis ämbrist käsna ja pigistas sellest vee välja.

„Ma pigistasin käsna kuivaks. Kas on vahet „tühja“ ja „täis“ käsna vahel?“

„“Täis“ on raskem.“

„Kui ma ei pigista teda kuivaks ja lasen märjalt ämbrisse tagasi, siis difusioon praktiliselt puudub. Kui aga kuiv käsn pista vette, siis ta täitub sellega ja difusiooni tase on maksimaalne. Saad sa nüüd aru, kuhu ma sihin?“

„Väliskeskkonnaga vahetamisele?“

„Õige, pojake. Ma näitasin sulle laiska ja töökat inimest. Laisk sarnaneb märja käsnaga, ta teeb väliskeskkonnaga minimaalselt vahetusi: aja jooksul läheb ta hallitama nagu vana soo. Pidevalt töötav inimene ei luba Jõul endas seiskuda ja on sellepärast alati värske ja reibas ja elus!

Selles seisneb Ennastsalgavuse ja Vägevuse aluspõhi.

Pole vaja endas maha salata mitte ainult füüsilisi jõude, põgenedes töö eest, vaid ka emotsioone, peites naeru või pisaraid. Pisarad on Elava Hinge tunnuseks, nagu ka siiras naeratus.. Kuid veel ohtlikum on endas kinni hoida Teadmisi: kui ei lase neid vaka alt välja, siis nad kontsentreeruvad ja ühel momendil ajavad säärase Pljuškini lõhki ning inimene võib leida end parimal juhul hullumajast… Sellepärast see teadmamees, kes ei anna edasi oma teadmisi, ei suregi(!).

Ei ole vaja olla ihne. Teadmiste Tarkus peab alati olema värske ja puhas nagu tolle Allika vesi, mis sind oma imelise mängleva sillerdusega ära võlus…

Harjuta käsna ja veega, jälgides vana vee väljumist ja uue sisseimbumist. Tee endale selgeks pideva töö vajadus. Siis saab ka selgemaks, mis on Rõõm Teadlikust Tegevusest… Töö on Elu. Puhkus ei ole tegevusetus, vaid töö vahetus. Istudes pärast füüsilist tööd viinapuu vilus, võid suhelda selle taimega, tajudes tema elu ja kogudes endasse viinamarjapõõsa lehtede jaheduse värskust. Kui oled jõudnud tunnetest väsida, siis tegele mõtetega. Kui keha teeb tööd, siis mõte puhkab, ja kui keha puhkab, töötab mõte või tunne.“

„Sellisel juhul ei saa kedagi nimetada laisaks? Miks siis üldse selline mõiste on tekkinud?“

„Absoluutses tähenduses laisku ei ole: igaüks tegeleb oma asjaga. Laiskus on suhteline mõiste, sest on vähe neid, kes näevad, et elu on alati elav! Kui operaator jälgib seadmete näite, paistab samuti, et ta füüsiliselt ei tegutse. Mõni võib nimetada teda laisaks. Kuid kas see on nii? Kas on kerge hoida oma tähelepanu pikalt ühel objektil? Usu mind, pojake, mõttetöö kurnab palju rohkem kui füüsiline. Ravijatele on teada, et pärast edukat tööd lõhub ristluudes valutada. Millest siis? Ikka Elujõudude kulutamisest.

Siin ongi vaja seda oskust, millest ma sulle rääkisin.“

„Oskust taastuda?“

„Jaa, oskust maksimaalselt kiiresti taastada oma kulutatud Jõudu. Kuid ka see veel ei ole kõik: kui käsn on kuiv, siis võib teda „täita“, kastes teda mitte ainult puhtasse, vaid ka musta vette. See räägib sellest, et on tähtis teada ka veel taastumise tarvilikkust ja meetodeid. Ja ka seda, millise Jõuga end taastatakse.“

„Varem te rääkisite, et Jõud on üks!“

„Õige, pojake, Jõud on üks – ei ole ta hea ega halb. Jõu „headus“ või „halbus“ määratakse kindlaks seeläbi, mil viisil sa oled teda endasse imanud!“

„Kas räägite Maagia kahest vormist?“

„Sa saad õigesti aru. Jõud on Jõud, ta on „asi iseeneses“, on sõltumatu. Tähtis on see „leping“, mille sa oled temaga sõlminud: või siis ei olegi sõlminud, vaid kasutad oma agressiivsust ja ajutist eelisõigust…“

„Miks eelisõigus on ajutine?“

„Sellepärast, et pendel kõigub ju kahele poole. Päike on kord pea kohal, kord jalge all…“

Taat loputas väikese omatehtud „džiibi“ puhta veega üle ning pigistas käsna kuivaks. (Kogu vestluse aja olid nad pesnud taadi autot.)

„Praegugi, pojake, aitab mu „metsalise“ pesemine mul sinuga vestelda, juhatab mõtted kätte, annab jõudu, maandab vana liigset pinget ning pakub värskust ja rahu. Puhas riist on kaitsevalmis relv, mis toob ellu kindlust. Miks inimene püüab olla tugev? Kas mitte selleks, et olla kindel? Kindel kõigepealt iseendas! Ja maailmas, mis teda ümbritseb.

Iga, absoluutselt iga, iga, iga töö…! Seda ütleb sulle palju näinud ja kogenud taat!

Ära kunagi karda tööd: kõik, mida saadab sulle elu, oska väärikalt vastu võtta, mitte eest ära joostes ja peitu pugedes, mitte kõrvale põigeldes ega käega lüües. Kõik see on sulle õppetunniks! Kui sa neid õppetunde vastu ei võta, nad korduvad ja jäävad sind jälitama seni, kuni sa võtad vastu Elu tingimused…

Kas Elust võib „mööda minna“?

Ei, ei saa mööda minna, teda petta; ei saa ka petta SEDA, kes on alati sinu kõrval, Vikatiga..

Ei jää midagi muud üle kui ainus väärikas tegevus – TÖÖ. AUS ja JÕULINE ELU, teadliku tööga elu on „püsivalt tegutseva käsna“ moodi.

Kus? Milles? – Kehas, Hinges ja Vaimus…“

33. OLE ETTEVAATLIK.

„Vanaisa, ma olen kuulnud sellist ütlust, et kiilaspäine ravija ei saa ravida juuste väljalangemist. Kuidas ma sellest peaksin aru saama?“

„Nii, kuidas öeldud on, nii ka mõista seda. Difusioon on elu alus. Kas siis kiilaspäisel on juuste kasvatamise jõudu?

Mina, pojake, oleksin ettevaatlikum kui need inimesed, kes tõttavad „tervist saama“ sinna, kus ripub kõige ilusam reklaamsilt. Peab mõistma, et üksik mees ei saa kunagi aidata abielunaist, lastetu ei ole võimeline aitama last…“

„Seda on raske uskuda – paljud lastetud suhtuvad ju võõrastesse lastesse väga hästi.“

„Nagu mänguasjadesse!

Nad suhtuvad ju välise, võltsi armastusega, sisemuses peites kadedust… Nad isegi ei tea seda tihti… Selline „armastus“ sarnaneb perekonnata inimese armastusega kassi või koera või nuku vastu. See on alati sügava üksinduse tunnusmärk ning see tähendab tugevat egoismi. Selline inimene on alati sulgunud iseendasse, oma sisemisse nukrusesse… Selline difusioon on ohtlik! See kurnab last, kelle vastu säärane inimene ilmutab oma „armastust“. Selliste inimeste kingitused aga võtavad väga tugevalt kahjustada väikelapse immuniteeti.“

„Kas see ongi niinimetatud kaetamine?“

„Jah, nii nimetatakse seda rahvasuus.“

„Kas teie praktikas juhtub seda tihti?“

„Tihti, isegi väga tihti. Peab olema ettevaatlik inimestega suheldes, eriti nüüd, kui inimesed on nõrgemad ja laisema eluviisiga ning on planeetide mõju all, Mis võimaldavad vabalt levida erinevatel viirustel…“

„Aga kas selline informatsioon ei hirmuta inimesi? Kas ei hakka nad üksteist umbusaldama, kartes informatsiooniviiruste difusiooni.

„Difusioon on alati olemas! Nukrus tekitab nukrust, kurjus kurjust, kadedus tekitab uut kadedust, valu tekitab uut valu… Samuti antakse ka edasi ausust, naeratust, armastust…

Kas on mõtet võtta enda peale seda valu, mis võib rikkuda sinu lapse rahulikku und?

Kõigepealt pead sa teadma, et inimese õnnetus on tema personaalne süü: ta on selle valu ära teeninud. Kuid see ei ole ainult valu, vaid ka võimalus. Võimalus end muuta. Ära rutta pakkuma abi, kui seda ei ole palutud! Tihti on inimene ise võimeline end taastama. Ja kui oledki kutsutud appi, siis ära liialda, sest muidu kahjustad mitte ainult ennast, vaid ka neid, kes jagavad sinuga oma saatust!

Mõtle neile, kes on sulle kõige vajalikumad! Naine, lapsed… Ma ei võta enda peale taaka, mis võib kahjustada mu kodu, seepärast ei vaatagi vahel mõnesid „eluvermeid“…

Kas meil on õigust riskida oma lähedastega võõraste pärast?

Kas sa laseksid endal raiuda sõrme otsast juustesalgu päästmiseks?“

„Kuid kas on õige sulgeda silmas teiste valu puhul?“

„Esiteks ei ole me nii targad ja tugevad, et kõike teada, kõigest õiglaselt aru saada ja kõike osta! Teiseks: mina ei tahaks oma valu jagada mõne teise inimesega. Ja ma ei ole üksi niisugune. Võib-olla see, kelle sa loigust välja aitasid, tahtis ise tõusta!

Aga sina segasid teda…

Ta ei täna sind!

Ta süüdistab sind!...

„Kes sind palunud on?“ kuuled teda sulle järele ütlemas…“