18. SEEMNETERAS ON JÕUD.
Taat istus oma armsa pähklipuu all aias. Tema ees laual oli õun. Näinud õuna, mõistis õpilane, et vanataat on talle valmistanud ette järjekordse „näidistunni“.
„Tere, taat. Nagu ma aru saan, ootab mind täna „Õuna“ õppetükk?“
„Ütle mulle, mis on õunas kõige kasulikum?“
„Te olete juba rääkinud: õun alandab palavikku. Järelikult on ta kasulik külmetushaiguste ravimiseks.“
„Aga millel õuna selline omadus sinu meelest põhineb?“
„Arvan, et jaheduse pärast. Oma keemiliste omaduste tõttu.“
„Jahe niiskus kuiva kuumuse vastu. Õun on vastukaaluks keha nõrgestavale palavikule.“
„Mõju on sama, ainult et õun on palju iidsem ja sellepärast ka kõige tugevam selles valdkonnas.“
„Kas Piibli õun, paradiisiõun?“
„Seda küll. Ja siiski, pojake, mis on viljades kõige tähtsam?“
Taat vaatas küsivalt noormehele otsa.
„Seeme?“
„Õige, seeme! Seemnetesse on koondunud kogu saladus ja Jõud, õigemini – Jõuvarude võti. Selles ongi asja mõte. Sellepärast teadmarahvas suhtubki seemnetesse eriti hoolikalt ja tähelepanelikult.“
„Kas nad sealt ammutavadki jõudu?“
„Ka sealt.“
„Mil viisil nad seda teevad?“
„Neid süües. Kuid mitte nii, nagu sina seda teed.“
„Kuidas siis seda tehakse?“
„Hästi läbi närides ja nautides igat seemnekest.“
„Mis siin erilist on?“
„Sina, pojuke, armastad vist istuda oma ühiselamus voodiserval, näsides saia ja uurides konspekte. Õige?“
„Juhtub.“
„See, kes kogub Jõudu, närib tillukest õunaseemet tähelepanelikult, kiirustamata ja väga hoolikalt minutit viis, mitte vähem, ja süüvib tema maitsesse… Kogu ta tähelepanu on seemnel, mitte anatoomiakonspektil. Seeläbi saabki seeme osaks temas endas. Peale selle ei anna see ainult Jõudu, vaid ka Tarkust.“
„Kes kaua närib, see kaua ekab! Nii või?“
„Elab kaua ja targalt.“
„Aga kuidas on teie kinnitusega, et Tarkus tuleb jalgade kaudu?“
„Jalgade kaudu ja kontide kaudu. Et närida kiirustamata, on vaja kannatlikkust ja distspliini, enesedistsipliini. Aga kannatlikkus ongi ju tee Tarkuse juurde.“
„Vaat kus nipp! Selle peale ma pole tulnudki.“
„Sa ju ise väljendusid vanasõnaga – sa siis tead seda. Miks sa siis ei mõtelnud tema tähendusele? Muinasjutud ja vanasõnad on kõige hinnatumad Tarkuse õpikud.“
„Siis peaks see kõlama nii: käi jala ja näri kaua – saad targaks! No on alles…! Teiega, vanaisa, igav juba ei hakka.“
„Sa proovi – ja näed, et see pole sugugi nii lihtne, kui mõtled! Kuigi sa mängitsesid lõbusalt selle fraasiga, ütlesid siiski tõe välja. Jala käies sa toitud muljetest, aga toitu korralikult närides täitud materiaalse jõuga ja ühined Kuningriigiga.“
„Millise Kuningriigiga?“
„Aga vaat siin, sõbrake, võta heaks või pane pahaks – neid peensusi on siiski veel vara sulle avaldada.“
„Miks?“
„Lähed küll „niiti mõõda“, kuid eksid ikkagi ära ja tagasi ei oska pöörduda. See on nagu kärbseseene söömine. Ohtlik, pojake, ohtlik! Nõrguke oled sa selle asja tarvis.“
„Aga kas te hiljem võite seda mulle teada anda?“
„Kui muutud tugevamaks, siis räägin, praegu aga küsi midagi lihtsamat.“
„Te ütlesite, et õun aitab külmetuse puhul. Aga kas on võimalik siis ainuüksi õunaga külmetust ravida?“
„Oleneb, millise tähelepanuga sa seda õuna võtad. Kui kõik õigesti teha, siis võib ka ühe õunaga külmetust välja ravida.“
„Ja kuidas see „õigesti“ on?“
„Esiteks, süüa seda õuna õigel ajal; teiseks, hoolega ja aeglaselt mäluda; kolmandaks, vajalikku tähelepanu ja kontsentreeritusega omastada seemnete Jõudu.“
„Ja saadki terveks?“
„Hakkad tervenema! Ega see ole võlutrikk, et lehvitad käega – ja maja ongi valmis! Tervis hakkab paranema. Sais aru?“
„Sain.“
„Peab olema küllalt tugev, et päästa oma tervis ühe õunaga. Sa ära seda meetodit esialgu ainuõigeks pea, vaid kasuta ravivahendite kompleksi.“
„Ja mis sinna kompleki kuulub?“
„Seda on nii igav jutustada!“
„Aga tehke lühidalt, öelge kõige tähtsam.“
„Tähtsaim? Kõige tähtsam on oskus ära tunda haigestumise kolm faasi: algus, kriitiline seis ja haiguse taandumine – kas tervenemise või kroonilise vormi poole. Tõve arenedes kaasneb haigusprotsesse kasv, enesetunde halvenemine. Mis siin vaja on?
Puhastust! Mitte süüa, vaid rohkem juua, soovitavalt raviteesid, et viia organismist välja kõik liigne ja mürgine. Ja kategooriliselt loobuda toidust, kuigi esimeses faasis ei tahetagi süüa. Isu, pojake, on signaaliks, et on saabunud kriisimoment ja haigus on alustanud taandumist. Organism tegi selgeks, mis talle on vajalik, ja nõuab Ravimit. Alles sellest momendist võibki süüa õunu. Algul õuna viljaliha, siis seemned. See parandab kiiresti.“
„Kas ka kroonilist vormi?“
„Kui ei anna organismile piisavalt jõudu, hakkab haigus end varjama.“
„Kui aga palavik on nii suur, et seda on vaja alandada?“
„Rahvapäraselt määritakse äädikalahusega, kaetakse soojalt ja antakse juua kummeliteed. On veel üks võimalus: kus sa kuivatad talvel ühiselamus oma pesu?“
„Rõdul?“
„Kui toodpesu umbsesse tuppa, tunned siis sealt õhkavat värskust?“
„Jajaa, see vist meeldib kõigile.“
„See ongi Jõud. See ongi lamavale haigele täiendavaks toeks. Need on õhu ja värskuse päästvad annused. Muidu toimub palaviku tõttu kopsudes ülekuumenemine, mis ei lase terveneda. Kaks froteerätikut – üks voodi juures ja teine rõdul. Ning vahetada neid tihedamini. Mida tihedamini neid vahetada, seda kiiremini haige kosub ja terveneb.“
„Aga kui lihtsalt teha rõduuks lahti?“
„Ja saada lisaks kopsupõletik. See on juba liig – eriti talvel. Niiskus võib ka kahjustada! Kõik, mis üle normi, on mürk! Ma olen juba rääkinud sulle sellest. Ning jälgi, et ei söö õunu üleliia, eriti seemneid, muidu võid saada mürgituse. Ära aja Jõudu taga! Tarkus on parem, kuna temas on Kannatlikkus ja Mõõt ja Ajastatus.“
„Miks te siis räägite alati Jõust?“
„Jõud on mõõdapääsmatus. Jõuga võid sillutada Tarkuse Rada. Ilma Jõuta sa seda ei suuda, saad Teel hukka. Ainult et tegelda Jõuga üleliia – see on enesetapp, kuna ta ise tõukab sind Nõmeduse Kuristikku. Nahistadki siis seal põhjas…“
19. ÕPILANE JA MEISTER.
„Vanaisa, mis vahe on Õpilase ja Meistri vahel?“
„Erinevus on Möödapääsmatuses ja Initsiatiivis. Õpilasel ei ole õigust määrata oma tegutsemise hinda. Meister aga peab seda tegema.“
„Miks nii?“
„Sellepärast, et Õpilane ei tea täpselt, kuidas lõpeb tema üritus, Meister aga teab seda. Õpilane riskib alati kahjustamisega, Meister aga ei kahjusta, kui järgib Seadust.“
„Noh, aga Õpilane võib ka Seadust täita?“
„Õpilane, kes järgib Seadust, ei ole enam Õpilane, vaid Meister.“
„Kuidas aru saada, et Õpilasest on saanud Meister?“
„Meistril ei ole sisimas kahtlusi, vaid tal on oma tegude suhtes täielik kindlus. Õpilasel ei ole veel seda kindlust, sellepärast ta ei saagi, ta häbeneb määrata oma töö hinda. Miks nii? Sellepärast, et ta „täidab karmat“, nagu nüüd räägitakse, ta lahendab oma probleemi partneri vahendiga, seejuures veel ehku peale. Nad on karmaliselt seotud, Õpilane ja Patsient, nii nagu Timukas ja Ohver, kellest me juba varem oleme rääkinud. Üks on Tervise, teine Tervendamise Võtme otsinguil. Niipea kui võti on leitud, kostub kohe „stopp“. Sestpeale meister ei otsigi enam endale Tööd – nüüd hakkab Töö ise Meistrit otsima. Kes oskab, selle juurde ta tuleb! Kes ei oska, see õpib, otsides ja meelitades endale ise „käealuseid“….“
„Kuid see on ju ohtlik! Sellise Õpilase skalpelli alla sattuda on ohtlik!“
„Kuidas siis muidu? Niisugune on elu, pojake. Teistsugust ei ole antud. Annab Jumal ameti… Varem või hiljem saab Õpilane vajaliku kannatlikkuse ja sihikindluse korral Meistriks. Ja siis on ta uhke oma Töö üle.“
„Nagu Amossov?“
„Oma raamatus „Mõtted ja süda“ – nii on vist selle pealkiri – vastab ta hästi seda tüüpi küsimustele nagu sinu oma. Ja veel Bulgakov… Ravija elu ei ole see kõige kergem.“
„Miks peab Meister ise määrama tasu?“
„Seda oleksid pidanud juba taipama, kui mu sõnad ei ole sul kõrvust mööda lennanud.
Tasu – see on ohver. Kui sa oled veel Õpilane ja sinu ning patsiendi vahel käib jõudude vahetus, te mõlemad valmistate teineteist ette elu järgmiseks etapiks. Sina annad Tervist, tema Kogemusi ja Teadmist. Meister on täiuslik! Talle ei ole kedagi vaja, kuid tema on vajalik haigetele! Õigemini – nad vajavad tema meisterlikkust. Ja sellepärast on Jõudude tasakaalustamiseks vajalik ohver – osa selle inimese tööst, kes on abi järele tulnud. Endas kindel, näeb Meister haiguse astet ja suudab määrata hädavajaliku ohvri taseme haige poolt. Taipasid?“
„Jaa. Aga kui õpilasele antakse tasu, mis siis saab?“
„Kui antakse, võta. Kui keegi annab midagi omast vabast tahtest, siis see on vajalik andjale endale!“
„Aga kui see on liiga suur kingitus?“
„Kas või pool kuningriiki. Võta ja ära häbene. Oska ainult seda andi õigesti kasutada.“
„Kas see on nii tähtis?“
„Me oleme sellest juba rääkinud. Hea! Meistril ei ole tingimata vaja hoida käsi haige kohal ja anda talle kanget rohtu. Võtnud anni vastu, võib ta haige kohe koju saata. Anni – ohvri- õige kasutamise tulemusena tervendab ta inimest mis tahes distantsilt.“
„Kas telepaatiliselt?“
„Telepaatiast räägime mõni teine kord. Mõtle ise oma küsimuse üle. Sa peaksid kuuldu põhjal ise leidma vastuse. Kuid siin on üks nõks.“
„Ja mis nõks see on, Vanaisa?“
„Nõks seisneb selles, et abi suurus sõltub alati ravija isiklikust Jõust, juhul kui ta kasutab sellist, vaimseks nimetatud ravimeetodit. Arvan, et hiljem räägime sellest rohkem ja üksikasjalikumalt…“
„Aga kuidas te suhtute klassikalisse massaaži?“
„Väga positiivselt. Kui masseerija teeb oma tööd himuga, siis on tulemus suurepärane!“
„Aga kui ei ole himu?“
„Halvimal juhul ta kahjustab, aga parimal juhul on ravi lihtsalt kasutu.“
„Tähendab, „soorituse tehnika“ mängib rolli?“
„Mängib, kuid veelgi tähtsam on emotsioon. See, kes armastab inimese keha, võib olla väga hea masseerija. Hea masseerija on Kujur. Ta mitte ainult ei mudi keha, vaid loob ka Tervist ja Ilu. Ta võib mitte ainult tugevdada, vaid ka parandada vormi.“
„Ja see on reaalne?“
„Kui on olemas armastus inimekeha vastu, siis on see reaalne. Hea masseerija on aare! Eriti hästi mõistavad seda naised, kes kahjuks ebaõiglaselt kannatavad oma mehe tähelepanematuse pärast.“
„Millest te räägite?“
„Saladus on selles, et hea massaaž, mis on tehtud armastusega, asendab inimorganismile hädavajalikku seksuaalset koormust, annab talle seksuaalset jõudu. Siin on omad peensused… Kuid sina ei ole veel kaugeltki valmis neid teadmisi saama. See on praktika. Hea masseerija on nii Kujur, Näitleja, kui ka Hing… Seda mõista ja tunnetada võib ainult see, kelle peal Meister on pruukinud inimkeha käitlemise annet…“
„Te hindate massaaži nii väga?“
„Annaks Jumal sulle jõuda Peenenergiate Maailma tunnetamiseni ja siis sa mõistad mind, kui ilus on Inimese Hing oma avatuses, usalduses ja siiras vastuvõtlikkuses. Inimene on tegelikult palju parem, kui välja paistab, ja isegi parem, kui ta ise endale ette kujutab. Asjata ei öelda, et Inimene on loodud Jumala näo järgi!... Oma pika elu jooksul ei ole ma veel kohanud ühtegi inimest, kelle „maski“ ja „tolmukorra“ alt ei avastaks Jumalikku Hinge hiilgust! Ja see säde võib olla vaevalt-vaevalt märgatav ebatäiuslikkuse, laiskuse, kadeduse, kurjuse ja silmakirjalikkuse tagant, kuid ta on olemas! Kui ta aga on olemas, siis on ka võimalus teda vabastada Nõmeduse vanglast.“
„Kas siis tõesti kõigis on olemas Jumalikkus?“
„Kõigis, erandlikult kõigis!“
„Aga inkvisiitorid ja fašistid?“
„See on keeruline teema, neis on – Vaim. Õiglase Kättemaksu vaim. Ära rutta tegema järeldusi! Vaata parem seemne idanemist. Ons kuskil olemas seemet, mis annab uue võrse, ilma ise suremata?... Surm on Elu Jätkumine Uues. Maailm on õiglane. Ära lase end segadusse ajada, vaid jõua selgusele Nisutera näite põhjal: üks tera sureb, aga ilma sünnib terve Viljapea! Kas sa kutsud maad inkvisiitoriks, et ta „tappis“ ühe viljatera ja kinkis meile Viljapea?
Mõtle, pojake, ja õpi. Õpi kõike tegema siiralt. Mitte valskust tegema ning pagema uue ja raske eest.“
20.TÖÖRIIST ON MEISTRI KÄEPIKENDUS.
Jällegi näeme Teadmataati istumas oma lemmikpähklipuu all, Voolimisnuga peos. Noa all võtab kuju taadi väljamõeldud vorm… Juba nooruses tegi taat tutvust Puidu ja Voolimisnoaga. Aeg ei ole kahandanud nende sõprust…
„Vaatan siin teie tööd ja tekib endalgi tahtmine proovida. Võib-olla lubate mul ennast selles vallas proovile panna?“
„Oota natuke, ma toon sulle voolimisnoa.“
Taat läks kuuri alla töökotta ja naasis igivana roostetanud kööginoakilluga.
„Võta, tee sellest endale voolimisnuga ja proovi terviseks.“
„Ma arvasin, et te annate mulle valmis noa.“
„Võib-olla ma peaksin sinu eest ka nikerdama? Ei, pojake. Meister valmistab alati ise endale instrumendi.“
„Kuid ma ei ole ju veel meister!“
„Miks sa üldse minu juurde tulid? Õppima või vigurit tegema?“
„Sain aru. Kuuletun ja allun, vanaisa!“
„Noh, nii ongi parem. Töökojas on kruustangid, viilid, luisk.“
Noormees sai tunni ajaga hakkama, ning juba ta istuski taadi kõrval ja „kraapis“ kasepulga sisse ome esimesi ideid.
„Miks peab ise endale valmistama tööriista?“
„Tööriist on Meistri käepikendus. Seepärast peab ta olema oma, armas, ning ükski võõras ei tohi teda puutuda. Iga Meister pahandab väga, kui keegi võõras võtab tema tööriista.“
„Milles asja mõte on?“
„Mõte? Mõte on selles, et Meistrile on tema tööriist elusolend. Seepärast suhtub ta temasse väga hoolikalt ja tähelepanelikult. Aga kas samamoodi suhtub ka see võõras?“
„Kas tööriist on nagu sõber?“
„Nagu sõber, õigemini koguni nagu laps. Sellepärast ei olegi vaja kahmata võõra tööriista järele – et ei kahjustaks.“
„Nüüd ma saan aru, miks autojuhid ei anna meelsasti rooli oma sõprade kätte…“
„Iga Meister peab oma Ralvast lugu.“
„Kas töövahend on Relv?“
„Nii relv kui ka Jõu allikas. Miks ma suhtlen puuga? Selleks, et Elada. Selleks, et vestelda temaga, vahetada muljeid, teoks teha oma loomingulisi ideid ja lasta hingel puhata. Vahel isegi pihtida talle.“
„Aga te ju lõigute teda?“
„Kas siis on parem, kui ta lihtsalt mädaneb kraavis? Arvan, et ka puu eelistab ennem kedagi malenupuna teenida, kui hukkuda kraavis… kuigi, ka kraavis ei ole tast vähem kasu.“
„Mis on siis temast seal kraavis kasu?“
„Sa pidanuks sellest isegi aru saama: surres annaks oks mikroorganismidele piisavalt sooja ja toitu, sellega aga rikastaks maapinda, toidaks puujuurt, põõsast või isegi lihtsat rohuliblekest. Vaata mis nurga alt tahes – ikka on kasu, ja nii iga asja puhul…“
„Kas ka sõdadest on kasu?“
„Sõdadest seda enam. Kuid ära haara nii kõrgelt. Tuleme tagasi Puu ja Voolimisnoa juurde. Puulõige on metalli ja puu kui elementide ühendamise kunst. Mineraaliriigi ja Taimeriigi ühendamine. Pojake, annaks Jumal sulle sellesse süveneda ja sellest aru saada! Kui sa aja jooksul õpid oma nuga luisuga teritama, kui ihud ta teravaks kui habemenoa, siis tunnetadki lähenemist Mineraaliriigile. Kui aga oled eriti tähelepanelik, saad teada Tera saladuse. Ole ettevaatlik, et sa ei vigastaks end.“
„Aga kui vigastan?“
„Siis mõtle! Metall õpetab sind: otsi vigu!“
„Naelu sirgeks lüüa?“
„Jah, naelu siregeks lüüa ja mitte laiali loopida vanu metallitükke, muidu ei anna Mineraalide Kuningas sulle viisat oma kuningriiki.“
„Kõlab nagu muinasjutt. Te justkui räägiksite muinasjuttu.“
„Muinasjutt ja elu on üks. Ma ju ütlesin, et kes lööb sirgeks vanu naelu ja kasutab neid, pälvib Metallide Valitseja austuse. Aga see, mu sõber, usu mind, annab palju!
Kui oled noa teravaks saanud, mine edasi – on vaja otsida kuiva puud. Ära lõika elavat puud! Muidu karistab sind Taimede Kuningas!“
„Kuidas karistab?“
„Jätab sind ilma Vitaaljõust, võid koguni haigeks jääda:“
„Vitaaljõust?“
„Sellepärast ongi vaja lõikamiseks võtta „surnud“ puu. Kui sa „surnud“ puust teed mingi kasuliku asja, siis sa ju elustad teda uuesti. Ja selle eest on Taimede Valitseja sulle tänulik. See on omapärane Tervistamine.“
„Kas te ravite nõndaviisi nii taimi kui ka inimesi?“
„Ka metalli, pojake. Sa oled jõudnud selle juba unustada!“
„Kuidas te teda siis elustate?“
„Tööga, pojake, tööga! Kui Voolimisnoa tera loob Kuju, siis ta ühineb sellega, olles vahendajaks Meistri Mõtte ja Materjali vahel. Mõistad?“
„Kas nuga, mille ma täna tegin, minu käes ka elustub?“
„Jaa, ta muutub osaks sinust endast.“
„Aga siis võib nii ju öelda iga vahendi kohta, mis meie käest läbi käib?“
„Võib küll. Pojake, võib küll. Kõik, mis astub meiega kontakti, hakkab juhtima meie Mõtte elluviimist.“
„Kas sellepärast on võimalik ka psühhomeetria?“
„Sellepärast on võimalik Elu ise! Ära selle psühhomeetriaga rutta, parem püüa Puuga suhteid luua ja temaga sõbruneda.“
„Missugune puu teile kõige rohkem meeldib?“
„Kaval küsimus! Ainult et mulle meeldivad kõik puud. Mina ei jaga maailma meeldivateks ja mittemeeldivateks osadeks, sellepärast ei saagi sulle kindlat vastust anda. Eelistan Kaske ja Pähklipuud, kuid kordan: ma ei tõsta neid teistest esile, nagu ei tõsta ka Naistepuna teistest taimedest esile. Nad armastavad mind. Sellepärast ma olengi nendega võimalikult tihti kontaktis. Kui ise suhtun kõigisse ühtemoodi... Siin on sulle, pojake, mõistatus. Kas mõistatad ära?"
Taat istus vaikides. Noormees ei esitanud enam küsimusi, nähes, et vestlus oli lõppenud. Kuid taat pöördus uuesti oma noore õpilase poole.
„Usu või ära usu mind, pojake. Armastan – ei armasta. Mida see tähendab? Sellel, kes ütleb, et ei armasta, võivad tegelikult olla sinu vastu palju soojemad tunded kui sellel, kes ütleb, et armastab… Karmus ei tähenda veel külmust…
Karmi südame taga on tihti peidus Tohutu Armastus. Peidus sellepärast, et mitte igaüks ei ole võimeline teda mõistma ja mitte solvuma, seda enam, kui tegemist on Hallipäise Teadmataadi Armastusega… Ma olen rääkinud sulle, et solvang on hirmus relv! Sellepärast Vana peidabki oma Armastust – et, annaks Jumal, ei solvataks Armastust, muidu… Targa valu on Maa Valu! Selle taga on ebaharilik, purustav Jõud. Sellepärast peabki Tark end tagasi hoidma, et mitte LÕHKUDA MAAILMA….
Austa alati vanadust, pojake…“
Taat tõusis ja läks tarre, lausumata enamat noorele uudishimulikule tudengile, kes oli süvenemas Peenmateeria Maailma.
21.ÕPI NÄGEMA ELU.
Metsaserval istuvad Teadmataat ja ta õpilane. Tudeng nikerdab omatehtud noaga oma esimese taiese – kasepulga – kallal. Kolmeharulise leegiga küünalde ja silmast voolava pisara väljalõikamise kõrval on tal nüüd käsil juba märksa soliidsem töö – Linnu pea, oksake nokas…
„Mida su töö peaks tähendama?“
„Ei tea, vanaisa, ma lihtsalt tahtsin kujutada just seda.“
„Oleksid sa tugevam, siis võiksid oma loomingus näha palju rohkemat…“
„Millest te räägite?“
„Sellest, et sa voolid oma Saatust, sest nendes sümbolites on sinu Minevik ja Tulevik. Olevik aga on sinu „teadmatuses“ – oma tuleviku tunnetamises.“
„Kas te võiksite seda lahti seletada?“
„Ei ole vaja rutata – aeg ise annab arutust… Kuid kas sulle meeldis Puu ja Voolimisnoaga suhelda?“
„Ja kuidas veel! Mind see isegi veetleb mingil salapärasel moel.“
„Puu tahab sind ära viia.“
„Nagu Tuul?“
„Kõik, mis tugevalt kiinduma paneb, viib inimese märkamatult oma Riiki, kust mitte alati ja mitte kõik ei leia väljapääsu.“
„Kas see on nagu suitsetamine ja narkomaania?“
„Jaa. Ole ettevaatlik.“
„Kuid see on juba „surnud“ puu?“
„Praegu ta ei ela, kuid eile, pojuke, oli ta veel elus, ja ta mäletab! Tema juur on võib-olla praegugi veel elus. Mälu! Mälu, pojake, ei sure…“
„Millest te räägite?“
„Sellest, et puul, mida sa praegu oma maitse järgi töötled, on mälu. Mälestus oma elust ja oma juurtest! Teadjad kasutavad seda ära, saavutades erakordseid tulemusi.“
„Ja kuidas seda ära kasutatakse?“
„Nii, nagu sinagi praegu teed. Sul on, nagu sa ütlesid, kerge ja hea olla: puu teeb sind õnnelikuks, järelikult jagab sinuga oma mälestusi. Nii, et võta teadmiseks, võib ka ravida!“
„Kujusid välja lõigates?“
„Mitte ainult. Seal, kus asub sinu voolitud kepike, on ka elu, ja soojuse saareke.“
„Ja see „saareke“ saab haiget aidata?“
„Muidugi, kui see on soe Jõud.“
„Kuid kas see võib täiesti terveks ravida?“
„See sõltub sinu meisterlikkusest siduda Voolimisnuga ja Puud, neid omavahel sõpradeks teha. Ja elustada.“
„See on ju keemiline!“
„On ja ei ole ka. Kui sul on meeldiv antud eset valmistada, siis on elustamine õnnestunud.“
„Aga kui sea on raske teha?“
„Tähendab, sa ei oska neid ühendada, või siis ei olnud aeg seda teha õige.“
„Kuidas veel saab niisuguseid omavalmistatud asju kasutada?“
„Nagu relvi ja nagu talismane.“
„Aga kuidas nimelt?“
„Ära uudishimutse. Sellest me jõuame pärastpoole rääkida, vara veel…“
„Vanaisa, kui reaalne on see, et puult saab energiat?“
„Kui sa räägid sellest, kuidas mõned inimesed puid embavad, siis mina ei pea neid hulludeks, nagu paljud peavad. Nad ammutavad Jõudu. Vegetatiivset Jõudu.“
„Kas ka difusiooni printsiibi järgi?“
„Nii nagu kõik ülejäänudki. Otsekontakt käega on parim vahend vitaalse jõu saamiseks. Seepärast on ka ravimine käte pealepanemisega kõige kiiremini toimiv ja küllalt efektne viis paljude haiguste ravis.“
„Ma ei jõua ära oodata, millal te mulle sellest räägite!“
„Ära kiirusta, küll jõuame.“
„Aga kuidas mina peaksin käituma? Kas maksab tegelda elusa puuga või ainult „surnud“ puu elustamisega?“
„Vajalik on nii see kui ka teine. Ainult et siin on üks tingimus: puud jagavad jõudu vabatahtlikult ainult suvel, nad ei soovi üldse seda teha kevadel ja sügisel. Ja veel talvel – hoidku Jumal!“
„Miks?“
„Kuidas sulle meeldiks, kui ma ajaksin sind öösel üles, et jutustada uut anekdooti?“
„Kas talv on siis öö?“
„Selle sa peaksid hästi meelde jätma. Kui ma veel noor olin, vestlesin väga tihti puudega. Ükskord talvehommikul läksin puu juurde, tahtsin teda teretada ja tüve paitada. Kuid… ta hakkas rääkima! „Seis“, ütles puu, „ära ärata mind!“ Ma jäin seisma ja mõistsin, millise õppetunni olin saanud. Äärepealt oleksin suure rumalusega hakkama saanud. Minuni jõudis, et minu puudutus oleks tüvesse üles tõstnud puu Jõu, mis oli talvekülma eest juurte juures peidus. Mina oleksin ära läinud, aga juur oleks nõrgenenud, kaotades osa oma Jõust. Minu tahtmatu rumalus oleks hukutanud osa juure Jõust. Juure, mis ootas kevadet…“
„No aga teie oleksite saanud jõudu juurde!“
„Ei, pojake, kui ma oleksin olnud Vägivalla Maag, siis oleks see mind tugevdanud, kuid kuna ma eelistan sõbrustada erinevate looduse valdadega, siis ei hakka ma rikkuma nende seadusi.“
„Aga kui inimene ei tunne neid seadusi?“
„Siis ei tea ta ka oma õnnetuste ja haiguste tõelisi põhjusi. Ta on juhuslik inimene mingis „kuningriigis“ ja see ei aita teda tema teel.“
„Aga kas kahjustada või?“
„Ei saa täpselt öelda, kuid kõigi eelduste kohaselt ei või. Oletame, et eksid metsas ära. Kas oskad välja tulla? Kui oled Taimeriigile kõvasti käkki keeranud, võid ka mitte tulla.“
„Ma ei usu seda eriti. Just nagu muinasjutt.“
„Sellepärast, et sa ei ela veel, sa ei usugi. Sa ei näe veel elu enda ümber. Aga elu, pojake, on igal pool, ja alati , ja kõiges. Kõik on omavahel seotud peente Osaduse Niitidega.“
„Te räägite tihti neist niitidest, mis need on?“
„Mõtle: müks vastu õlga, elektrijuhtmed, fluorograafia, aatomireaktor, unenägu ja mõte. Aga praegu pea see meeles ja tutvu Puuga. Suvi on selleks parim aeg…“
„Millise puu ma peaksin välja valima?“
„See on sinu eraasi, pojake. Ei hakka sulle kätte juhatama.“
„Aga miks kevad ja sügis selleks ei sobi?“
„Sina oled ju tulevane meedik, seda on isegi piinlik küsida. Kevad on hommik. Puu ärkab unest ja nõuab ise Jõudu Päikeselt, Soojalt ja Värskuselt. Aga sügis on unele jäämise aeg: Puu on väsinud, ei taha, et teda segatakse…“
„Aga kas on siis olemas mingi võimalus suhelda puuga pidevalt?“
„See on hea küsimus. Kevadel puhasta neid, ettevaatlikult eemaldades kuivanud oksad ja määrides haava saviga. Sügisel aga ära korista lehti puude alt, sest need on tekiks juurtele, aga kevadel toiduks lehtedele ja päästavad ühtlasi külmumise eest.“
„Aga talvel?“
„Talvel – viljad, seemned, kuivatatud ürdid. See on omapärane „telefoniside“ läbi aja. Ja veel – mälu!“
„Nii nagu Allika meenutamine?“
„Jaa. Nagu me tuletame meelde Jõu kohti“
„Ja need lihtsad tingimused annavad vajalikku jõudu?“
„Ära imesta. Kõik tõeline on alati lihtne. Selles saladus seisnebki: Elu Pärl on lausa meie jalge ees. Inimeste juhmus ajab nina püsti. Huvi on ülespoole sihitud, aga selle suurelisuse taga pole märgatagi, et jalge all on ELU! Elu täis Mõistatusi ja Vastuseid, Tööd, Rahuldust saavutatu üle, nii Higi kui ka Rõõmu, Takistusi ja Saavutusi! Mine ja Ela! Tõuse Taevastesse Kõrgustesse, kuid ära lase Maast lahti! Sest sa oled Maa Poeg, tema LOOTUS ja TUGI.“
22. OSADUSE NIIDID
„Kuidas edeneb; mu sõber? Kas oled saanud jälile Osaduse Niitidele? Korda õige ülesannet.“
„Vastu õlga, elektrijuhtmeid, fluorograafia, aatomireaktor, unenägu ja mõte. Nii?“
„Kas sul on isiklikku ettekujutust selle ahela kohta?“
„Ainuke, mis ma olen suutnud selgeks teha, on see, et need on erinevad energialiigid.“
„Erinevad?“
Taat võttis kivi ja viskas selle järve.
„Kas näed, kuidas lained hajuvad? Kas nad siis on erinevad?“
„Ei, neil on üks loomus – see on vibratsioon.“
„See, mis ma sulle lahendada andsin, nii on ka sellel mõttelised ahelad, mis ma sulle nimetasin, kõigest üks energiaallikas. Kuigi – kas võib nii öelda? Lainetel ei ole algust ega lõppu.“
„Kuidas ei ole algust? Arvan, et algus on esimene laine harjas ja lõpp – viimase laine löök vastu kallast.“
„Sa ütlesid „löök“ – kas siis kallas ei liigahta? Olgugi et meile on see märkamatu, kuid ta võpatab!“
„Siin ma ei hakka vaidlema, ilmselt võpatabki.“
„Täpselt nii ju minu kavatsuski visata kivi järve liigutab tema pealispinda.“
„Järelikult, mõte on algus!“
„Ära rutta… Igal mõttel on oma algus.“
„Vajadus?“
„Mõte visata kivi järve oli tingitud vajadusest tuua sulle näide, mis seletaks situatsiooni. Ja kui veel edasi minna, siis ikkagi ei leia seda algust: Tunnetusel ei ole põhja!“
„Siis on ju maailm tunnetamatu?“
„Mida kaugemale metsa, seda rohkem puid. Seepärast tark, kes on paljut tundma õppinud, mõistab ka seda, et ei tea midagi!“
„Mis mõte on siis teadmiste otsimisel?“
„Polegi mitte mingisugust mõtet! Mitte mingisugust mõtet pole, pojake…“
„Miks me siis ilmaasjata „loobime“ kive järve?“
„Ei tea. Ei saa kaks korda astuda ühete ja samasse jõkke, nii nagu ei saa ka „muuta“ seda, mis on juba toimunud. Kivi on visatud!“
„Kuid miks?“
„Kui juba kivi sai visatud, siis järelikult on sellel mõte…“
„Oh, see ajab hulluks! Kord üks, siis teine!“
„Unustad… Unustad, et Õpetaja kas vaikib või ütleb välja kaks teineteist välistavat konstruktsiooni.“
„Kuid mida ma pean siis uskuma?“
„Uskuma? Aga kes ütles, et sa pead mind uskuma? Pojuke, ohtlik on uskuda mitte ainult võõrast, vaid ka iseennast! Ei pea uskuma, vaid usaldama, kuid….“
„… peab kontrollima?“
„Usaldama ja kuulda võtma Momenti! Mis on see? Kuidaviisi? Nii nagu köielkäija käib köiel kuristiku kohal. Köis – see on meie tee, aga kuristik – see on meid ümbritsev maailm. Tuleb olla valvas. Muidu oled nagu mängukann, mitte inimene…“
„Miks vastu õlga – kas see on välismaailma jõhkra tahte ilming?“
„Jaa. Kuid vaata edasi: kui sa oma füüsilise jõuga ajad ringi generaatorit, siis mööda juhtmeid liigub palju peenem jõud – elekter.“
„Nagu minu jõu toode?“
„Edasi: kui kiirgusallikale rakendatakse kõrgepinget, tekivad röntgenikiired – veel peenem jõud…“
„Veel kõrgemaid energiatasandeid saavutatakse tuumareaktsioonil…“
„Aga unenägudes ja mõtetes on veelgi peenemad energiad…“
„Kas siis tõesti mõte on tugevam radioaktiivsest kiirgusest?“
„Jaa, pojake, nii see on! See ahel, mida praegu jälgisime, on primitiivne näide Energia Hierarhiast, või Jõust, nagu ma seda lihtsustatult nimetan. Tuumaenergia on Tuli, Mõte ja Jää. Universumi sõdade teema…“
„Mis sõjad siia puutuvad?“
„Mõtle järele, ja ära ütle enam, et on olemas Reaalsus, kuid see on Unenägu, Muinasjutt. Kõik on Reaalsus, ainult igal reaalsusel on oma areaal, täpselt nagu igal lainel on oma hari… Maailm on suletud nagu rõngassai. Kus on algus? Seal, kus lõppki… Ei kuskil…“
„Aga kuidas siis päris alguses oli? Vorm või Mõte?“
„Ilus oleks öelda: Mõte loob Vormi! Kuid mitte vähem ilusam on, et Vorm loob Kavatsuse! Ma ei saagi öelda, mis on õigem… ja mille suhtes „õigem“? Madu hammustab ennast Sabast. Kavatsus – ons see Mälestus Eelmisest Vormist?! Miks ma just laineid tõin näiteks? Kas mitte sellepärast, et nad ise näitasid mulle kätte selle mõtte? Aga kust nemad selle said? Kas mitte muistselt Targalt? Aga kust tema võttis selle mõtte? Vaat sulle Madu, kes hammustab end Sabast!
See on nagu küsimus: kumb oli enne – kas kana või muna? Sellele ei olegi vastust. Ja ei ole vajagi. Muidu oleks Tühjus.“
„Missugune tühjus?“
„Kui ei ole Eesmärki, ei ole ka Liikumist. Pole Liikumist – ei ole ka Elu. Kuid Elu ju on, pojake, järelikult on ka Liikumine ja Eesmärk.“
„Nagu eesel, kellel on kaameliastlatutt kepi otsa seotult nina ees?“
„Meie kõik oleme eeslid, rumalad eeslid, kes jooksevad rohututi järele, mida kätte ei saa.“
„Aga kui mitte joosta?“
„Selles ongi Mõnu, et jooksma peab! Võta lapselt ära mänguasi ja ta hakkab kõvasti nutma… Elu Magusus seisneb Takistuste ületamises. Surm on möödapääsmatu, kuid Mõnu seisneb ajutises võidus surma üle, õigemini püüdluses, lootusetus püüdluses tema eest ära joosta. See „mäng“ on meelitav ja suurepärane: sa jooksed ära, aga tema jälitab sind ikka,
Vikat kondiseskäes, ja ei jää maha! Me teeme vaevalt esimest hingetõmmet, kui tema, armsakene, on kohe kõrval! Juba ta ähvardab meid oma Vikatiga!... Mina, pojake, näen selles väärikat Väljakutset ja Elamise stiimulit! Väljakutset elada – joostes ära MÖÖDAPÄÄSMATU eest.“
„Kuid see on ju hirmus!“
„Hirmus? Ei, pojake. See ei ole sugugi hirmus. Hirm on madal ja primitiivne tunne, kuigi kasulik selle poolest, et virgutab meid Arengule. Madu hammustab end Sabast, aga see tähendab, et Lõpp ei olegi veel Lõpp!“
„Nagu Seemegi, mis annab terve Viljapea?“
„Osaduse Niit… Madu on ringiks sulgunud Osaduse Niit – see on Saladuste Saladus… Kõik on seotud, ja sellepärast kajab sinu hingetõmme vastu lõputu kõiksuse kõikidest maailmadest… Algust ei ole, püüa sellest aru saada ja seda näha. Ei ole ka lõppu. „Olen igavene, kuna eksisteerin,“ on öelnud Goethe. Toimub METAMORFOOS: Tera annab Juure ja Võrse ning seejärel uuesti Tera, kuid mitte enam endise, vaid uue…“
„Areng?“
„Jah, Areng. Kuid kas ainult see? Jälle toosama Madu: ta vahetab Teri, annab uusi omadusi, ja siis jälle võtab need omadused ära – keda tõstab Kõrgustesse, keda heidab Kuristikku… Tera muutub esialgseks – see on naasmine Jumala juurde. Kadunud poja tagasitulek… See on seal, kus Mao hambad hammustavad Saba. Pea ja Saba – need on kaks polaarsust, mis tahes tahtmata varem või hiljem ühinevad, nii nagu kellapendelgi perioodiliselt naaseb oma alumisse ja ülemisse asendisse. Kaks ülemist asendit on Mao kaks mürgist hammast, Suurus ja Tühisus, ja alumine on Saba – tasakaalu kese! Igaüks meist läbib Aja jooksul kindlasti ja vältimatult need kolm kohta: Suuruse, Languse ja Suure Harmoonia – Jumala juurde jõudmise iseendas ja maailmas… Mõtle, jälgi ja pea meeles Teda –
Seda, kes on VIKATIGA!“
23. MASSAAŽI VÕLUVÕIM
„Vanaisa, mille poolest erineb kontaktmassaaž ilma kontaktita massaažist?“
„Otsene toime ja magnetiseerivad võtted? Vahe on samasugune kui laual oleva õuna silmitsemise ja selle söömise vahel.“
„Toomata kasu?“
„Kas sa arvad, et õuna uurimine ei too kasu?“
„Vahest tekitab vaid isu.“
„Sama toime on ka energeetilisel massaažil: ta mobiliseerib organismi iseregulatsioonile.“
„Ja ei ravi?“
„Ma ei ole nii ütelnud. Kui sul on küllaldaselt jõudu, siis ta aitab sind. Kuid kui oled kõvasti kurnatud, siis ka kahjustab kõvasti!“
„Tuleb välja, et see on ka kahjulik?“
„On ohtlik, pojake! Siin mängib rolli meie vana tuttav difusioon. Näiteks, kui mittekontaktsete võtetega ergutada maksa, siis nõrgenevad neerud.“
„Miks siis sellist meetodit kasutatakse?“
„Sellepärast, et kui osatakse teda kasutada, siis ta ka tihti aitab. Ja kindlasti on tingimuseks, et haige on valmis tervenema.“
„Aga kuidas seda valmisolekut kindlaks teha?“
„Kui tõbi on alles algstaadiumis, siis selline massaaž aitab. Kui aga haigus on kriitilises faasis, on selline massaaž ohtlik. On vaja suurt Meisterlikkust!“
„Aga millal käsimassaaži kasutada?“
„Üldiselt on käsimassaažil suur eelis: ta annab haigele Elu Jõudu, mis tuleb masseerijalt. Kuid on ka puudus: oskamatu kasutamine ja jõuga ülepakkumine võivad kahjustada. Oskust tunda mõõtu – seda nõutakse masseerijalt.“
„Aga kuidas mõõtu määrata?“
„See on aja küsimus, kogemused…“
„Kas ka ehku peale?“
„Nii ta on, kuid oma „ehkut“ pead sa kontrollima. Ei ole ilus teha inimeste kallal pimekatseid!“
„Ma ei saanud veel täpselt aru, kuidas ma peaksin suhtuma energeetilisse massaaži: kas seda kasutada ja õppida või püüda seda mitte kasutada?“
„Suhtu nagu Suurde Meisterlikkusesse. Kuid pea meeles, et selles meetodis on palju „veealuseid karisid“ ja veel – ahvatlusi. Sest Jõud, mida selles massaažis kasutatakse, on Vaimu Jõud. Võetakse kasutusele „mõtteline programm“ astraal – eeterkeha pealispindse silumise saatel – see sõltub Meistri tasemest.“
„Siit ma teen järelduse, et õuna vaadeldes võib toituda ja kõhu täiski saada?“
„Piisava mõttejõu puhul on see reaalne, pojake. Kuid noorele ei ole see kontimööda. Äärmisel juhul võite teie, noored, ilmutada Emotsioonide Jõudu, Soovide Jõudu. Ja see jõud nõuab kontakti.“
„Käte pealepanekut? Nii, nagu teie seda teete?“
„Õige, nõuab käte pealepaneku meetodit. Sellisel juhul voolab Südame Jõudude difusioon sinu käte otsekui sillakese kaudu haige koha poole ja harmoniseerib seda ning haigus „muutub“ terviseks tänu sinu Armastusele.“
„Igal juhul see difusioon toimub?“
„Jah, igal juhul. Iga kord, kui puudutad võõrast inimest. Ja mitte üksnes inimest…“
„Kas isegi siis, kui teretad?“
„Oleneb, kuidas teretad. Kui sa pidasid silmas seda, et surud oma sõbra kätt või annad magusa suudluse oma Südamedaamile, siis sel juhul on difusioon asja eest. Kui aga karjud järve teselt kaldalt, et õde tooks sulle võileiba, on tegemist hoopis teistsugust laadi difusiooniga.“
„Kas difusiooni astesõltub mingitest tingimustest?“
„Sõltuvalt sellest, kui palju sa kiirendad või aeglustad seda protsessi oma mõtete kontsentreerimisega, muutub difusiooni aste oluliselt.“
„Kui ma lihtsalt panen käe haigele kohale ja vestlen haigega – kas sellest on kasu?“
„Nii head arstid teevadki, poja. Difusioon esineb, kuid ei ole eriti intensiivne. Kuid see on mõistlikum, sest ei kahjusta! Toimub iseregulatsioon. See on üks ravimise saladusi. Nii lihtne…
Kui suurendad mõtte abil oma jõuvoogu, on alati risk eksida ja üle pakkuda. Kuigi see ehk alati ei kahjusta, võib see su patsiendil esile kutsuda ebameeldivad tunded.“
„Olen lugenud mitmesuguseid metoodikaid käte treenimiseks, et valmistada neid ette ravipraktikaks. Kuidas teie neisse suhtute?“
„Üks noormees läks kõrvalisse kolkasse külla Targale, kes oli istunud mitu aasta vaikselt mediteerides. Noormees esitas talle küsimuse, kuid Tark vaikis. Siis istus noormees Targa kõrvale, võttis kaks telliskivi ja hakkas neid teineteise vastu hõõruma…
Mõõdusid päevad ja Tarka hakkas väga huvitama, mida noormees tahab sellega saavutada. Uudishimu välja kannatamata, hakkas ta üle mitme aasta rääkima:
„Mida sa teed, noormees?“
„Lihvin tellist, tahan tast peeglit teha,“ vastas too.
„Kuid kas võib siis tellist lihvides peeglit teha?“
„Aga kas võib siis mediteerimist praktiseerides Buddhaks saada?“ vastas noormees.
Asi ei ole käte treenimises, pojake, vaid Jõus, sinu südame oskuses kaasa tunda! Käed on vaid teejuhid. Aga rohuks on südame soojus. Käte treenimine ei ole ülearune, nii nagu ei olnud asjatu ka Targa vaikimine. Ainult et noormees osutus targemaks: peamine on otstarbekas tegevus. See annab sisemist Jõudu või Tahet.
Ja miks siis sulle ei peaks sobima puunikerdamine, mis sind nii haaras, või pesupesemine, ema õue koristamine, puulõhkumine, toiduvalmistamine?
Kõiges selles on kontakt. Puutudes kokku erinevate esemetega, treenid sa oma käsi pideva difusiooni tavris, ja mis peamine – see on alati otstarbekas! Kuid istuda ja tunnetada „torkeid“ – ka see on kasulik, kuid ainult „piinakambris“. Või autobussi oodates, kui nagunii ei ole midagi muud teha, kui iseendaga tegelda.“
„Nagu krahv Monte-Cristo?“
„Oled sa märganud vanglast vabanenud inimese pilgu tugevust?“
„Oma imestuseks oskan ma tänaval ära tunda nii võmme kui ka sulisid. Selle peale on mul hea nina olnud juba lapsepõlves.“
„See on kasulik omadus: sa oled võimeline tundma nende tähelepanu jõudu. Nad peavad alati olema ettevaatlikud ja sellepärast on nende mõte tugev, seda enam, kui nende karistusaeg on olnud pikk. Silmitsi iseendaga, kesk ümbritsevaid ohte, on nad endas kasvatanud sõdalase omadused: valvsus, tähelepanelikkus, kannatlikkus ja peamine – oskus mõtiskleda… Ära rutta ega nimeta mind amoraalseks õigustajaks! ÄRA rutta. Ma ei õigusta kedagi, kuid see on fakt. Nad on tugevad. Sellepärast, et on üksildased. Kuid sellest me veel räägime hiljem.“
„Kuulan teid ja kõik tundub olevat lihtne, aga kui asja juurde asuda, siis ei tule välja.“
„Kannatust, pojake. Oota. Mäletad, don Juan rääkis: „Sõdalane ootab oma tahet.“ Kui rääkida käte pealepanemisest, siis peamine on siin oskus teada, kuhu kätt panna ja kui kaua seda seal hoida.“
„Ja kuhu siis panna ja kui kaua hoida?“
„Aseta haigele kohale ja hoia, kuni käsi „jääb kangeks“.
Kui toimub difusioon, siis on tunne, nagu kaks magnetit tõmbuksid teineteise vastu ja hoiaksid teineteisest kinni. Kui aga difusioon on kadunud, muutub käsi „tavaliseks“ ja tekib tahtmine ta haigelt ära võtta, kuna „pole enam tarvidust“.“
„Kas see on alati nii?“
Alati, Ja veel – parem oleks käsi asetada paljale kehale, või siis läbi marli või rätiku. Riietus pärsib ravijõudu, olles sageli koguni ületamatuks takistuseks.“
„Kuid on olemas häbelikke patsiente. Kuidas siis toimida?“
„Bulgakov kirjeldab Saatana balli. Margarita on sunnitud end alasti võtma. Tasuks on tema soovide täitumine. Siin on saladus, sulle aga mõtlemisainet.“
Taat pilgutas salakavalalt silma ja naeratas.
„Häbenemine – see on saladus! See on see, mille eest Jumal ajas Eeva ja Aadama Paradiisist välja… Mõtle, mõtle, mõtle…sa oled noor.“
24. ISEENESE OTSINGUIL.
„Vanaisa, kuidas te suhtute ristimisse?“
„Nii nagu oma emasse ja isasse: me ei vali endale vanemaid, me ei vali ka tavapärast usku. Vanemad on mul ristitud ja ka mina ise olen ristitud õigeusu kirikus. Kas võin siis mitte austada vanemate otsust ja tahet? Kas ma saan siis mitte austada traditsiooni ja jätta ristimata oma lapsed? Ei, ei saa. Kombe austamine on möödapääsmatu.“
„Kuid kuidas te isiklikult suhtute sellesse tavasse?“
„Kristlus on Kalade ajastu Hing. Kristus joonistas liivale Kala ja valis esimesed apostlid just kalurite hulgast! Kas saab siis see, kes püüdleb Tulevikku, mitte austada Minevikku?
Minu vanaema, kes elas ära pika ja õiglase elu, lakkamatult töötades, uskus sügavalt Kristust Jumalat ja külastas pidevalt naaberküla kirikut, mis asus ligi kümne kilomeetri kaugusel tema tarest…“
„Kas te ise käite kirikus?“
„Vestluseks Jumalaga ei ole ilmtingimata vajalik külastada kirikut, piisab, kui ehitada Jumalakoda oma südamesse.“
„Täites kümmet käsku?“
„Olles siiras ja aus ja ARMASTADA…“
„Kuid teistele inimestele tundub see olevat imalik.“
„Käia kirikus teiste pärast, et nad näeksid sind paremas valguses, on silmakirjatseja osa. Nagu ka palvetamine, mida tehakse valjusti – selle kohta leiad arvamuse ka Piiblist.“
„Tähendab, võib olla usklik ja mitte käis kirikus?“
„Asi, pojake, ei ole selles, kus on sinu altar. Kõlab ju esimene käsk: ära loo endale ebajumalaid. Jumal on inimese hinges, tema südames. Ristitud saades me ületame joone hinges, kus asub Tema. Alati… Rohkem ma sulle praegu ei ütle: sina – ja ka paljud teisedki – ei suuda seda seni vastu võtta.“
„Miks te nii arvate?“
„Kaheaastasele lapsele on vara Raamatut kätte anda. Esialgu tuleb tähed selgeks õppida. Tõeline Tõde lõikab valjult kõrvu… Temast õhkub külmahingust ja sulle on see veel kahjulik: oled noor, ei ole veel tunda saanud Armastuse Soojust, seepärast ongi sul veel vara puudutada peent Mõistuse Jäisust, muidu muutud selliseks nagu Kay muinasjutust „Lumekuninganna“.
Kui abiellud, kasvatad lapsi, neid väärikalt Eluks ette valmistades, siis tuleb ka aeg supelda külmas Tõe voolus. Soojus – see on alguse- Jumal. Külmus aga lõpu- Jumal… Vikatimehe külm puudutus….“
Taat vaikis ja noormees ei esitanud enam küsimusi. Puud pragisesid lõkkes mõnusalt ja see heli kandus üle kogu õhtuse oru.
„Jumalakoda on vaja iseendas otsida veel sellepärast, et just isiklik, oma, individuaalne otsing teeb meid Inimesteks ja eraldab karjast. Miks hea Õpetaja õpetab vaikimisega või siis vasturääkiva vastusega? Sest sellisel moel pöördub küsimus küsija poole tagasi ja too, saamata „valmis“ vastust, hakkab mõtlema… Ta õpib jahtima, selle asemel, et lunida või varastada endale toitu. Ta otsib ise vastust, see aga teeb teda teadlikuks. Teadliku Tegevuse Rõõm –see viib inimest Teadmise juurde. Selles on Staaretsite saladus. Radoneži Sergi ja Sarovi Serafim on suure Ususangarluse näited. Nende elu oli pidev töö, kuid mitte orja töö, vaid teadlik, harmooniline! Ei ole vaja kirjutada raamatuid, ei ole vaja jutlustada – on vaja töötada! Teha teadlikult tööd, ja see muutub iga hetk kangelasteoks – see on Saladuste Saladus…. Seepärast räägingi sulle: VASTUST OTSI ISEENDAST! Ära kiirusta kummardama autoriteeti ja ära mõtle, et keegi on sinust parem. Keegi ei ole sinust parem, kuid andku Jumal , et sa ei mõtleks, et sina oled kellestki parem! Kõik me oleme võrdsed – igaüks meist täidab siin planeedil oma ülesannet…“
„Maailm on lava ja mehed- naised kõik vaid näitlejad. Nad ilmuvad ja kaovad. Inimlapsel on elus palju osi…
Selle tsitaadi ma kirjutasin juba kooliajal üles. Sheakspeare on teiega nõus, vanaisa.“
„Ma olen kritikaanlusest kaugel, pojake, nagu ka ükskõikne asjatute ja tühiste kiituste suhtes. Mäletad, kuidas don Juan ütles alandlikkuse kohta?“
„Kas sõdalase ja kerjuse alandlikkuse erinevuse kohta?“
„Sõdalase alandlikkus on teadlik alandlikkus. Kerjuse alandlikkus on aga alateadlik kaitsereaktsioon: nõrk ja vaene kaitseb end surma eest leplikkusega. Teadlik sõdalane demonstreerib oma alandlikkusega austust teiste vastu, võrdsust nendega ja on valmis täitma kõiki kohustuse, mida talle usaldab saatus. Sõdalane teab, et ta mitte midagi ei tea.“
„Nagu tarkki?“
„Jaa, kuid minu meelest on sõdalane targast ausam. Tark kardab elu ja peidab oma kartust vigurdavate ütluste ja illusoorsete targutuste taha. Rumal süda taipab rohken kui mõistus, ütleb rahvasuu. Sõdalane elab ju! Ta võitleb enda eest ja selle eest, keda ta armastab. Õigemini – selle eest, kes usub temasse ja armastab teda…“
Õhtuhämaruses kostis paljudele tuttav lauluviis…
„Tuleleek siugleb raudahjus…“
Taadi suust kõlas see nii tundeliselt ja ootamatult, et üliõpilane tardus lauluheli kuulates.
Lõpetanud laulu, muutus taat ootamatult kiiresti taas „endiseks“ ja jätkas vestlust.
„Ära kohane tänapäeva kaosega, vaid kuula vanu rindelaule: kui suur on neis Armastus ja Tahe!
On suur ime, et endiste lihtsate rindemeeste hinges on varjul säärane Vastupanu Võimas Jõud! Nad kaitsesid oma kodu! Kodu – see on teine Jumalakoda pärast Südant. Vaat kus Hing asub! Seal, kus on raske! Aga praegu? Ka praegu on omal kombel raske, kuid pisiasju on tohutult… Pisarad, pojake, need ei ole nõrkuse tunnus. Ka sõdurid pühivad teinekord põselt pisaraid… Kõrkus ja suurelisus ei ole tugevuse tundemärgid. Tagasihoidlikkus käib kuulsuse eel. Kui mitmekesine on inimene! Kord nutab, siis naerab… Oo, milline mõistatus selles on! Naer ja Pisarad, Armastus ja Vihkamine….”
„Mulle tuli meelde pisar silmis, mille ma kasepuust välja nikerdasin. Millega võib see seotud olla – minu selline „taies“?“
„See on osake sinu hingest. Ja see on tore: kes ei oska kaasa elada ja kaasa tunda, sel ei ole pisaraid. Pisarad on Elusad Pärlid. Pisarad võivad elustada. Mäletad muinasjuttu,kus armunud noormehe pisarad vabastasid nõidusest tema kauni pruudi? Kunagi ära sega inimestel nutta:: Pisarad on pihtimine, Hinge puhastamine. Seepärast ongi inimesel pärast nutmist kergem…“
„Ma tean…“
Noormees kandus mälestustes sinna, minevikku, mis ei lase veel alati rahulikult magada: sõjamürin, mäed, tankid ja soomustransportöörid, kivid, mille taga on surm.. veri haavadest ja sõbra kaameks muutunud nägu, jahtuv surnukeha kätel…
Taat teadis, kus on praegu tema õpilase mõtted ja tunded; ta nägi tema Ema pisaraid, kes iga päev ootas pinevalt külapostiljoni… „On ta elus?
Annaks Jumal, et ta tagasi tuleks!“ kisendas Ema Süda.
NEMAD TEADSID, MIS ON PISARAD: nii Teadmataat, tema õpilane kui ka Ema, kes ootas Poega sõjast tagasi…
25 . TULIJAT ÄRA AJA ÄRA….
Noort meditsiiniüliõpilast huvitas ravimine käte pealepanemisega.
Selle meetodiga ravis taat paljusid haigusi ja uudishimulik tudebg tahtnuks üle kõige just selle kohta taadilt „välja pinnida“: Kuid Teadmamees, nagu te olete juba veendunud, ei tõtta oma saladusi paljastama, vaid valmistab noormeest metoodiliselt ette, et too kui tulevane arst ei tegutseks mitte ainult mõistusega, vaid võiks ka südamega inimesi aidata. Ilma selleta, nagu kinnitab vanataat, ravi ei ole…
„Vanaisa, kas käte pealepanemisega saab ravida ka oma lähedasi?“
„See on küllaltki ohutu meetod, kui ei kasuta just nõtte kontsentratsiooni. Seda kontsentratsioonivõimet aga on vähestel, nii et sellist meetodit võib julgesti soovitada tegelikult igale inimesele, kes soovib mõnda oma lähedast aidata.“
„Ma sain aru, et ema võib aidata oma last. Aga kas mees võib aidata oma naist või vastupidi, naine meest?“
„Mitte ainult ei või, vaid peab aitama! Käte pealepanemisega saab osutada kõige kiiremat ja efektiivsemat abi ja seda kõike tänu millele?“
„Tänu meie vanale tuttavale – difusioonile haige ja terve vahel.“
„Kuid mida veel on vaja arvestada – ega sa ole unustanud?“
„Ravi aega, kohta ja kestust. Parim aeg on haiguse algus, koht – haiguse pesa, ja kestus – kuni käsi tuimeneb.“
„Kuidas sa haiguse pesa kindlaks teed?“
„Sümptomite järgi – olen ju peaaegu juba arst!“
„See on hea, et sa sümptomeid tunned.
Kuid on vaja kindlalt teada, millises järjekorras seda teha, milline on mõju siseelunditele:
Maks>süda>kõhunääre ja põrn>kopsud>neerud.
Ja ainult nii! Vastupidises suunas toimub organismi kurnamine, hoidku Jumal, et sa seda ei unustaks! Liikudes käega piki seda elundite Rada, täidad neid jõuga ning elundid „ärkavad“ ja tugevnevad.“
„Kas see toimib kõikide haiguste korral?“
„Absoluutselt kõikide! Kusjuures säärase lähenemise korral ei ole vaja ennustada, kuhu haigus on oma juured peitnud, nii nagu Surematu Koštšei on peitnud oma elu. Selle avastab sinu käsi.“
„Kas ma pean siis seejuures midagi tundma, vanaisa?“
„Iga tunne käes on ebakõla tunnuseks.“
„Kas isegi väikeste kogemuste puhul?“
„Jah, pojake, isegi vähekogenud käe puhul – nagu sinulgi. Hoides järgemööda kakskümmend minutit kätt iga organi kohal – minu näidatud viisil-, sunnid sa tingimata haigust end ilmutama, kas või tühiselgi määral. Kuid haige ise tunnetab seda sinust kiiremini, tajudes valu, soojust, külma, sügelust, pisteid või mida iganes.“
„Kas siis tõesti igasugune tajumus on ebakõla tunnuseks? On see ikka nii?“
„Terve elundi puhul ei tunne patsient ega sina isegi tunniajalise kontakti puhul midagi.“
„Nagu ma aru saan, on see diagnoosimise meetod?“
„Nii diagnoosimise kui ka ravimise, pojake. Seejuures veel peaaegu eksimatu diagnoosimise meetod. Eeldusel, et ise oled terve ja et su käed on puhtad, nii nagu mõttedki.“
„Te räägite kiusatusest?“
„Jaa, Teadmamehe peamisest Takistusest. Kuid ära tõtta selle kohta akadeemilisi küsimusi esitama – elu ise näitab ja seletab seda sulle väga kõnekalt…“
„Kuid lubage siiski kindluse mõttes küsida: kas ma võin seda meetodit soovitada ka emale oma lapse ravimiseks? Näiteks, kui laps kaebab kõhuvalu?“
„Võid ka soovitada, kui näed, et sel emal on hea süda. Las silitab lapse kõhtu kellaosuti liikumise suunas ja pärast lihtsalt hoidku kõhu kohal on armastavat kätt. Arvan, et ta näed tulemusi.“
„Kui tihti võib seda kasutada?“
„Väheste kogemuste puhul mitte üle kahekümne minuti päevas. Ravijal aga taastub jõud kiiresti, seepärast on ta võimeline saama palju mõjuvamaid tulemusi.“
„Puhkust on vaja siis ravija enda jõu taastamiseks?“
„Taastumine on peamine, mille poole peab püüdlema iga inimene, kes soovib saada ravijaks. Difusiooni puhul kandub inimeselt inimesele üle mitte ainult elu – ehk kõhujõud- jaa-jaa, see, mis lähtub kõhust-, vaid ka südame jõud- emotsionaalsus, ning ka mõttejõud… Keskmisel inimesel on elujõud kõige tegusam. Sel, kel on soe süda, on peamine südame jõud. Sellel, kes on treeninud oma mõtte kontsentreerimist, on valdav mõttejõud. Esimene kantakse üle teisele inimesele iga kehalise kontakti puhul, teine sümpaatia puhul haige vastu, kolmas aga protsesside sügava teadvustamise korral.“
„Kas see on see, mida te olete nimetanud teadlikuks tegevuseks?“
„Ära rutta kasutama kolmandat jõudu! Ta on salakaval! Kas sa oled kindel, et sul on antud juhul õigus? Mina näiteks ei ole kindel, s.t. mitte alati ei ole kindel… Me ei saa kõike teada, seepärast ära rutta järeldustega! Kahte esimest meetodit saab kasutada rahulikumalt, need on vähem purustavad, aga kolmas…
Kui ei tunne sümpaatiat haige vastu, ei tasu talle ligigi minna. Kunagi ära riku peamist käsku…“
„Ära kahjusta?“
„Kui inimeste vahel on sümpaatia, siis juba üksnes selle sümpaatse inimese meenutamine annab haigele jõudu, seda enam tema viibimine haigevoodi juures, lahke sõna ja käepigistus…
Sümpaatia peab saama sinu indikaatoriks. Kui ikka on sümpaatia, siis saad inimest aidata isegi kõige raskemal juhul. Kui sümpaatiat ei ole, siis ära loodagi: aeg põrmustab su asjatud ootused…. Ning veel on vastutus… Ütlen ausalt, mõnikord lihtsalt ei viitsi avitada. Kuid kui palutakse isiklikult, kui haige ise pöördub sinu poole abisaamiseks, ÄRA ÜTLE ÄRA!
Tulijat ära aja ära – pea seda meeles terve elu, kõikidel juhtudel! Kui sinult palutakse abi, siis järelikult sa oled võimeline aitama, isegi kui sa selles kõvasti kahtled… Haige süda ei eksi, otsides abi just sinult. Eksida võib ainult terve inimese süda, kuid mitte haige oma. Tema tunnetab, kus on pääsemine, ja kui palutakse abi, ära pööra elule selga, vaid võta väljakutse vastu ja võitle. Võida oma laiskus ja kartus uue ning tundmatu ees. Täites kohust, ei aita sa ainult seda inimest, vaid ka iseennast. Sa kasvad! Nii jõus kui ka oma silmis- sa ei pea häbenema…. On ainult üks väärt võit: VÕIT ISEENDA ÜLE!
Sümpaatia, pojake, on pigem lõbu kui töö. Sümpaatia ei nõua pingutusi, sellepärast ei olegi ta Teadjale kõige tähtsam. Teine asi on kohusetäitmine. See on alati töö, pingutus, mis toob kaasa
TAHTE ja VÄÄRIKUSE!
See on SISEMINE AUSUS….“
e-mail: didgrin@gmail.com