10. INIMHINGE VALU
Vana haralise pähklipuu all seisab ilus tammepuust laud, mille taat nooruses teinud. Selle laua taga on õpilane ja esitab küsimusi. Jah, praegu nad istuvad, vestlevad, ning laual on värske kuldpruun moonipirukas, mida ukraina köögi tõelised hindajad nii väga armastavad…
„Kadestan teid, vanaisa, inimesed ei unusta teid, kostitavad iga päeb maitsvate asjadega!“
„See ei ole nii lihtne, mu poiss! Nende annid on mulle nagu raamatud, kust saab lugeda nende hinge kohta… Seda pirukat ei ole mul sugugi nii lihtne vaadata…“
„Miks? Kindlasti olete juba isu täis söönud.“
„Nali on terviseks… Kuid kui tead, et käed, mis on küpsetanud selle maitsva piruka, peavad valu pärast pisaraid pühkima, siis eriti ei rõõmusta.“
„Vabandage, ma ei tahtnud.“
„Sa ei ütelnud midagi pahasti. Mitte igaüks ei näe selle piruka küpsetaja kätetööd, veel vähem nähakse tema hingeseisundit. Selle küpsetas ja tõi tänutäheks üks noor tütarlaps. Ta on väga haige, palju kannatanud…Sina aga söö, ära karda! Pirukast haigeks ei jää!“
„Ega ma kardagi. Tahaks ka ise kuidagi tunnetada, kuid peale suure isu ei tunne midagi.“
„Miks sina pead midagi tundma? Tema pöördus oma haigusega minu poole, järelikult on see minu valu. Sinusse see ei puutu – nagu ka ükskõik millisesse teise inimesse. Ravi on nagu pihilkäimine – väga individuaalne, intiimne. Sina aga ära häbene, söö! Värske pirukas ju!“
Taat jäi vaikseks ja vajus mõtteisse… Siis, end nagu ärkvele raputanud, vaatas „peolauas prassiva“ tudengi poole, naeratas ja murdis kiirustamata tüki pirukat.
„Vanaisa, kas me kordame praegu pirnide varianti?“
Õige! Süües seda pirukat, me täidame küpsetaja käsi jõuga. Meie isu ja tänulikkus aga täidavad tüdruku südant hellusega.“
„Kas me peame kõik ära sööma?“
„Nagu ma näen, sulle see ei valmistaks raskusi.“
„Aga kas teistega võib jagada?“
„Võib. Ise ma ju ei jõua ära süüa kõike. Mida inimesed toovad. Jagan neile, kes seda vajavad.“
„Aga kui see inimene viskab selle ära, mis sa andnud oled?“
„Mul on küllalt kogemusi, et teada, kellele anda ja mida anda.“
„Aga ikkagi, kas pirukaküpsetaja kannatab, kui see, keda teie kostitasite, põlgab teie kingi ikkagi ära?“
„Rohkem kannatan mina ise. Peab teadma, kellele ja mida annad. Kuigi peenmateeria tasandil kannatab ka koogi küpsetaja, ehkki vaid pisut.“
„Ma küll küsin, kuigi olen ise selle üle ammu pikalt mõelnud ja arvanud, et vastate just niimoodi…“
Noormees vaikis, mõtles millegi üle tõsiselt ja esimest korda rääkis taadile oma loo.
„Mu südames elab pidev mure ema raske saatuse pärast… Mul on seda raske seletada, selgelt öelda, kuid see, kuidas te vaatasite mõttesse vajununa pirukat, on mulle tuttav. Koguni väga tuttav. Kui kõrvalt vaadata, siis samasugune olen minagi, üliõpilane, kes praegu elab tänu ema töökatele kätele. Jõudnud ühiselamusse, võtan istet, laon lauale kodunt toodud pirukad, iseküpsetatud leiva, õunad, hapukoore, kohupiima, hoidised… Vaatan… Mina veel magasin, kui ema juba varahommikul küttis ahju ja pani oma pojakesele „moonakoti“ valmis… Siis aga ruttas hommikusele lüpsile… Vaatan ja südames pigistab. Need on Ema Käed! See on Tema Vaev! Tema Valu! Tema Pisarad! See on Omakasupüüdmatu Armastus Oma Laste Vastu! Annaks Jumal! Isegi leivaraasu ei raatsi ma raisata, pühin puru laualt ja söön ära, söön isegi siis kõik ära, kui enam värske ei ole. Ei tohi lasta Ema Vaeva kaduma minna! Kuivanud leib? Hapuks läinud koor? Ei midagi, söön ära! Ma ei saa ema solvata sellega, et ei austa tema tööd. Mäletan, et esimest korda tundsin seda juba lapsepõlves. Kaua lunisin vanemailt, et nad ostaksid mulle mopeedi. Nad ei saanud seda endale vabalt lubada. Ükskord nad siiski otsustasid mulle mopeedi ostmiseks raha anda. Võtsin selle, läksin poodi, aga süda justkui ütles: „Peatu, mõtle järele!“ Jäin seisma. Raske, nii raske oli see raha. Esimest korda tundsin ma raha väärtust. Selles oli rasket tööd, minu vanemate rasket osa!... Ma siiski ostsin selle mopeedi ära. Aga see tunne jäi meelde ja on siiani alles. Teie mõtlik pilk äratas minus mälestused… Sõjavägi. Mäletan pakke kodunt. Ja kirju, mis soojendasid sõduri südant ja andsid jõudu…
Võib-olla paistan praegu naiivsena, kuid ma hoidsin vanemate kirju alati südame lähedal, sisetaskus. Kui oli tulnud uus, alles siis panin eelmise kirja sõduripauna…“
Rääkides vaatas noormees lauale, kuid ta pilk uitas hoopis mälestustes ja ta ei näinudki, kuidas vana hallipäine Teadmamees pühkis vargsi pisaraid, vaatamata sellele, et oli elus nii palju näinud…
Natuke aega vaikinud, normees jätkas:
„Vaat nii, vanaisa! Andestage, et ma niimoodi end unustasin. Teie viisite mind pihtimiseni. See-eest on mul aga nüüd nii kerge tunne. Aitäh teile! Mind peetakse kinniseks ja tähelepanematuks. Või tundub see mulle nii. Ma armastan oma vanemaid, ehkki ei oska seda demonstreerida nii, nagu see mõnel välja tuleb. Minu tõde on minus eneses ja mitte alati ei ole see avatud. Peidus, nagu teokarbis.. Kuid teisiti ma ei oska.“
Taat tõusis, läks noormehe juurde ja embas teda:
„Sa oled tõeline poeg!
Väga õnnelik on Ema, kellel on selline Poeg!
Teesklematu Armastus, mis ei kustu aegade voolus.
Seda esineb nii harva…
Sul pojake, on olemas selline Võim, mida sa ei oska arvatagi. Ei ole midagi võimsamat kui siiras armastus, kaastunne ja üleüldise osasaamise seaduse peente niitide tunnetamine.“
Nad istusid kaua vaikides. Vanataat ja nooruk. Taevasse oli juba ammu tõusnud Karjane-Kuu, kuid nemad istusid ja vaikisid…
Kumbki mõtles oma mõtteid, kuid ometi ka ühest ja samast: oma Sisemistest Pihtimustest.
TEE VALGUSELE.
SOOV SAADA PAREMAKS…
11. HINGA NAERATUST SISSE JA VÄLJA.
„Näen, kuidas sul kibeleb rääkida retseptidest, mida kasutatakse ravimisel. Ainult et iga asjal oma aeg. Ei ole vaja rutata.“
„Ma saan sellest aru, vanaisa, ja sellepärast ei olegi enam peale käinud. Pealegi me vestleme teiega nii huvitavatel teemadel, et ma ei olegi enam kindel, mida ma rohkem tahan: kas teada saada, kuidas ravida, või minna Teadmiste Maailma või siis lihtsalt olla teiega.“
„Vallata jõudu on möödapääsmatu. Ilma isikliku jõuta ei ole juttugi ravimisest. Kas praegu ei ole piisavalt raamatuid sellel teemal?“
„Enam kui küll.“
„Aga kui palju on retseptid neist raamatuist inimesi aidanud?“
„Arvan, et mitte eriti.“
„Teisiti ei saagi see olla. Juhtida autot kõigest pärast juheni lugemist on enesetapp. Samuti ravimine loetu järgi…“
„Te arvate, et iseravimine ei anna tulemusi?“
„Kui inimesel on olemas sisemine jõud, siis aitab. Kui aga nõrk ja haige haarab esimese kättesattunud retsepti järele, siis ta riskib! Riski suurust ei saa täpselt määrata, kuid see on alati olemas.“
„Aga kuidas siis jääb armastava südamega, millest te varem rääkisite?“
„Rääkisin, aga ütlesin sedagi, et aidata saab ju ainult neid, keda see süda armastab. Ent oma sisemist jõudu saab kasutada palju laiemalt.
Veel kord tuletan meelde: ei tasu rutata! Omandada tähelepanelikult iga õppetund, võta meie vestusi kui uut astet teel Teadmiste juurde. Ja enne kui ei ole hoolega uurinud seda, mis on parajasti käsil, ära kiirusta edasi. Elu ei võimalda mitte kunagi pöörduda tagasi sinna aega ja kohta, kus sa hetkel olid, kui väga sa seda ka tahaksid.“
„Ei ole võimalik kaks korda järjest astuda ühte ja samasse jõkke?“
„Pole võimalik ega ole mõtetki. Šanss on läinud, kui lased õppetunni kõrvust mööda. Kõige halvem Teadmiste teel on kiirustamine ja tähelepanematus. Mäletad muinasjuttu, kus Uitaja teel oli küll korrast ära ahi, kuivanud puu, küll allikas, mis oli mudaga ummistunud. Jooksed mööda, ei aita, vaid kiirustad oma eesmärgi poole – ja kannatad pärast! Aga kui oled tähelepanelik, kui aitad abivajajaid, siis on nad sul vajadusel alati olemas! Muinasjutud on targad…
Elus ei ole midagi juhuslikku. Kõik, absoluutselt kõik, mida elu meile toob, on võrdväärselt tähtis!“
Taat vaikis veidi ja siis jätkas.
„Juba oma esimestes vestlustes soovitasin sul ärgates minna värske õhtu kätte ja hingata seda sisse. Kas sa teed seda?“
„Püüan, kuid mitte alati.“
„Ilmaaegu… See on üks neist „pisiasjadest“, mis on väga tähtis.“
„Millega see siis seotud on?“
„“Elava“ ja „surnud“ jõuga. Värske hommikune õhk on nagu elav vesi. Seisnud toaõhk on aga nagu surnud vesi. Inimesed on haiged, kui tuba ei tuulutata. Need aga, kes palju viibivad värskes õhus, tervenevad, tugevnevad ja unustavad vaevused.“
„Kas see on seotud hapniku hulgaga?“
„Koos hapnikuga me hingame sisse ka Jõudu, „praanat“, nagu ütlevad joogid.“
„Milles see jõud seisneb?“
„Kas sinu meelest on vahet meie metsa ja Kiievi pargi õhu vahel?“
„Kahtlemata. Metsaõhus on paljude taimede lõhnade segu.“
„Vaat need lõhnad ongi Jõud, millest ma sulle räägin. Õigemini neis on Jõud.“
„Te ju ütlesite, et toidus on jõud. Kas siis ka õhk on toit?“
„Õige: toit on kõiges. Süntees annab meie organismile Jõudu. Mitte ainult mehhaaniline, mitte ainult keemiline vaid ka emotsionaalne ja mõttesüntees on toiduks.“
„Kas mehhaaniline jõud tähendab kehatreeningut? Aga trammis trügimine? Kas see on ka teie arvates toit?“
„Täistuubitud trammis sisaldub veel eriti tähtis Jõud. Nii väline, jäme kui ka sisemine , peen. Kui sind igast küljest surutakse, on sul võimalus end täita välise jõuga. Peen jõud on kannatlikkuses jaleplikkuses.“
„No muidugi, seda on eriti mõnus kannatada! Eriti kui mitte ainult ei pressita, vaid ka kuuled selliseid väljendeid, mida enne ei ole kuulnudki.“
„Selles ju õppetund seisnebki: pead olema rahulik, vaatamata välistele tingimustele, ja mitte kunagi ei tule vastata sama matslikkusega. Selles eisneb peenmateeria Jõud. Kui sa, pojake, suudad olla raskes pingelises olukorras rahulik, siis väline jõud ei saa sind lõhkuda, nagu ta sihiks on, vaid ta transformeerub peenenergiaks, mis siseneb sinusse ja allutatakse sinu tahte kontrollile.“
„Kas seda jõudu võiv hiljem kasutada?“
„Selles asja mõte ju seisnebki!
Seda jõudu, mis oli algselt määratud agressiooniks, koha pärast võitlemiseks ühissõidukis, võib endas akumuleerida, hiljem aga kasutada konkreetsemas tegevuses. Isegi ravis. Sellisel juhul oled sa nagu käsn, mis imeb endasse teiste ärritust.“
„Kas see ei ole teistele ohtlik?“
„See ei ole kahjulik, vaid kasulik. Sest need, kes trügisid, leidmata vastupanu, rahunevad maha. Õigemini nad ei rahune, vaid sina jahutad neid. Üldsiselt olukord harmoniseerub. See sarnaneb lahke naeratusega, mis võib lahendada pingelist situatsiooni.“
„Kas teie ka kasutate seda?“
„Ilma selleta ei saa. Hiljem saad ka ise sellest aru ja õpid seda kunsti.“
„Kas on olemas mingi eriline tehnika sellise jõu kogumiseks?“
„Rahu.“
„Enesevalitsemine?“
„Enesevalitsemine ja rahu erinevad nagu öö ja päev. Enesevalitsemine eeldab pidurdava struktuuri olemasolu. Sangpommi väljasirutatud käes kaua ju ei hoia, ja ega jõudugi kusagilt juurde ei tule, vähemaks jääb ainult. Jõud jõu vastu – see ei ole rahu. Rahuga kaasneb kergus. Kui sind ühissõidukis trügitakse, siis ära hakka vastu, vaid lõdvestu ja naerata kergelt ja sundimatult, siiralt. Mida siiram on naeratus, seda suurmat sisemist Jõudu sa saad.“
„Kuid selliseid inimesi ei olegi vähe. Kas neil on siis sismine jõud olemas?“
„Miks ka mitte? Siiras naeratus koos kaastundega on suurimaid relvi elus!...
Kuid lähme oma jutu algusesse tagasi: Õhk, Tuul, Pööris.
Hingamine on osasaamine Õhu elemandist. Selle elemendi jõud on erakordselt salapärane. Keegi ei tea, kuidas tekib Pööris. On alles mõistatud! Sellest võib rääkida, kuid kõik jääb äraarvamatuks, nagu pööris ise. Ta on tabamatu. Ta on kõige algus ja lõpp. Siis, kui ema ja isa sind „planeerisid“, tekitasid nad pöörise, ja kui inimene ära sureb, on keha küll alles, kuid pööris viib ära „hinge“. Ilma hingeta- pööriseta laguneb keha laiali…
Püüa tutvuda Tuulega.“
„Kuidas seda tehakse?“
„Mine hommikul üksinda mäekünkale. Istu näoga tuule suunas, ava end talle, nii nagu oskad end juba avada Päikesele ja Kuule, ja istu, tunnetades tuult. Aga ära „üle aja“ istu – võid haigeks jääda!“
„Võib haigestuda?“
„Jaa, kui avad end, võid haigestuda. Ära ignoreeri minu hoiatust! Õhk on väga ohtlik element. Temaga põhjalikult tutvuda on väga keeruline. Ja phtlik! Muide, sulle ei teeks paha teada, et teel Teadmiste poole on absoluutselt kõik ohtlik…“
12. MEELITAV TAEVAS.
Järve kaldal põleb lõke. Meie noor sõber lamab jopel, käed pea all, ja jälgib selget tähistaevast. Taat aga viskab lõkkesse hagu.
„Kui ma vaatan tähistaevast, tekib tunne, nagu oleksin ma laiem ja suurem kui tegelikult. Umbes nagu veest väljatulek pärast pikka sukeldumist.“
„Hea võrdlus!“
„Süda nagu kisuks tähetede poole.“
„Neptuun tahab sind ära varastada.“
„Planeet?“
„Jaa- See on tema omadus. Ta tõmbab enda poole sellega, et annab lahustumuse tunde, „nirvaana“, nagu praegu räägitakse.“
„Aga kas tähtedega võib ka tutvuda ja sõprust pidada?“
„Võib.“
„Kas ka samamoodi nagu Päikesega?“
„Jaa, kuid tuleb olla veelgi ettevaatlikum. Taevas võib sind kergesti maast lahti rebida ja siis ei suuda sa oma elus midagi püsivalt ellu viia.“
„Kuidas maast lahti rebida?“
„Muutud fanaatikuks, ja kõik maine tundub sulle tühine. „Paisud“ ja lendad kaugele… Ainult et kukkumine on valus…“
„Millest see võib tekkida?“
„Kui inimene on milletki eriliselt hõivatud, siis kasvatab ta Jõudu. Kuid ülepakkumise korral väljub Jõud kontrolli alt. Jõud on olemas, kuid juhtida on teda võimatu. Siin peitubki konks! Mitte sina ei juhi Jõudu, vaid tema juhib sind.“
„Kas see ongi „hinge müümine saatanale“?“
„Seda see on. Otsides arutult Jõudu, vahetab inimene oma hinge teenete vastu ja annab end seega saatana orjusesse.“
„Aga kuidas see taevatähtedesse puutub?“
„Tähtede jõud on üks peenematest. Ja ta meelitab märkamatult, aeglaselt, kuid kindlalt. Kui sa tema püüniseid ei tunne, siis ei suuda neist ka vabaneda nii ruttu, kui sooviksid.“
„Kes on olnud selliste jõudude orjad?“
„Suured Valitsejad – nii need, kes on head teinud, kui ka ajaloo suured türannid.“
„Kas te panete kõik ühele pulgale?“
„Kõik maailmas on ühel pulgal. Kõik siin maailmas on Jõud.“
„Aga mis on „Jõud“? Te kogu aeg räägite aina Jõust, kuid ei ole konkreetselt seletanud, mida te selle all mõtlete.“
„Jaa Jõud – see on mõiste, Jõud – see on energia tagavara. Kellel on see tagavara suurem, seda nimetatakse tugevaks, kellele väiksem, sellel on vähem energiat, ta on „nõrgem“. Kuid siin esineb paradoks! Taipad?“
„Mäletan teie sõnu: „Naise jõud on tema nõrkuses.“ Kas see?“
„Õigesti märkasid, kuigi juba siis hoidusid küsimusi esitamast. On mul õigus?“
„On. Ma tookord ei hakanud uurima, kuigi ei mõistnud asja sisu.“
„Jõu astet hinnatakse ainult ühe parameetri järgi, sellest tekibki paradoks. Kui sa kedagi solvad, siis rünnaku momendil tundud sa tugevamana. Kuid natuke hiljem viskavad vallatud koolipoisid sulle rõdult muna pähe. Kas nende asjaolude vahel on seos?“
„Ilmselt on, kui küsite.“
On küll. See, mida sa pidasid Jõuks, pöördus sinu enese vastu. Kes on võitja? Igatahes mitte sina! Vaid hoopis see, keda sa solvasid. Mõistad?“
„Mismoodi ta siis mind võitis?“
„Ta karistas sind tegutsematusega. Solvumine – see on üks alateadliku tegutsematuse liike. Solvumine on tugev ja ohtlik relv! Ja ettearvamatu, kuid sealjuures – kõige õiglasem.“
„Aga kas tema teab sellest?“
„See, kes solvub, ei tea seda, et tema solvumine on relv. Niipea kui ta sellest teada saab, muutub see relvaks tema enese vastu.“
„On alles segadus!“
„Tegelikulton see lihtsam, kui sa ette kujutad. Siirus – vaat kus see on alles Jõu Relv. Aga see, mis on silmakirjalik, ettekavatsetud – see tabab alati seda, kes pingutab agressiivsuse vibunööri. Kaitse ei ole karistatav. Ründamine on karistatav.“
„Teie arvates pole sellist mõistet nagu „nõrkus“ üldse vaja kasutada? Kuidas siis nimetada neid, keda Jõud kimbutab – orje, kerjuseid, haigeid, argpükse?“
„Kerjusel on aja jooksul šanss saada rikkaks, vaene võib terveneda, arg võib saada kindlameelseks – ja sellisel juhul kannatab kindlasti see, kes neid minevikus pitsitas. Kes on siin siis „võitja“? Pendel kõigub mõlemale poole, pojake!“
„No aga mingil hetkel on nad ometi nõrgad?“
„Nad on „koolitunnis“, nad õpivad. Neid õpetab Elu, karistades neid möödalaskmiste eest. Ent timukatena kerkivad esile need, kes on määratud hääbumisele… Timukal on halvem, kuna aeg muudab ta ohvriks. Ohvril on parem, sest aeg mängib talle kätte tasumise relva. Nii nad keerlevad ajavoolus, kuni mõni ei muuda õppetundi vähem karmimaks ega peata oma kirvest ohvri kaela kohal.“
„Umbes nii, nagu te õpetasite käituma täistuubitud sõiduvahendis?“
„Jaa, pojake. Timukas, kes on ära visanud kirve, ei ole enam timukas. Selle žestiga ta peseb maha oma võlad ja saab puhtaks. Ohver ei ole ka enam ohver. Kui sa eemaldud peeglist, eemaldub ka sinu peegeldus. Kõik konfliktid on võimalik niimoodi lahendada, see on Elukunsti üks osa…“
„Ning neil jääb üle võtta end kätte ja minna „niisutama“ oma leppimist.“
Taat muigas õpilase nalja üle.
„Võib-olla lähevadki „niisutama“. Ja annaks Jumal, et pärast seda protseduuri ei virutaks endine ohver endisele timukale pudeliga vastu pead.“
„Kes see siis süüdi on? Ja kas on siin üldse süüd?“
„Kas sina oled valinud endale ema?“
„Ei.“
„Ja ka oma surma sa ei vali, nagu sündigi.
Valikut ei ole, kui vaadat tervikut.
Valik on olemas, kui vaadata asjale osade kaupa.“
„See on niii kahemõtteliselt öeldud.“
„Sõnad ja fraasid on vasturääkivad, kuid tõde on alati keskel, ridade vahel. Tõde on päeva ja öö vahel, Taeva ja Maa vahel. Seda ei saa üheselt kirjeldada. Ta on alati VAHEL!
Ühed vaikivad. Teised annavad vasturääkivaid vastuseid. Niimoodi väljendavad targad TÕDE.“
13. ÜLE PÕLLU; ÜLE AASA….
Juulikuine mets. Vanake ja noormees lähevad mööda metsarada ja vestlevad millestki elavalt. Kuhu nad lähevad? Millest käib jutt?
„Panin sulle ette jalutada minuga siinkandi metsas, et avaldada sulle veel üks Jõu kogumise saladus. Maa on järgmine Kaitsja, kellega sa peaksid tutvust tegema. Astudes maapinnal, me toitume tema Jõust.“
„Kas iga liikumine annab Jõudu?“
„Võib öelda, et iga liikumine. Kuid kõige kasulikum on käimine.“
„Aga jooksmine? Kas siis jooks ei olegi tervisele parem?“
„Jooksmine on ka hea. Kuid ma soovitan mitte unustada käimist ja veel kord käimist! Kellele on pühendatud mälestusmärk Kontraktovaja väljakul?“
„Simsonile.“
„Aga veel?“
„Sain aru – Skovorodale! Rändurfilosoofile!“
„Õige. Rändur on alati tugev inimene. Jalgade kaudu omandame tarkust – maa soola. Saturnus on Ajajumal.“
„Miks siiski jooksmine vähem kasulikum on?“
„Sa ei küsinud õigesti. Jooksmine on kasulik, tuleb ainult arvestada, millise eesmärgi oled endale püstitanud. Jookmise ajal on inimene oma keskendatuse tõttu välismaailmale suletud, ta on „iseendas“, kasutab juba varem kogutud jõudu. Käies aga silmad vaatavad, kõrvad kuulavad, jalad kombivad, nina püüab lõhnasid, kopsud hingavad, täitudes Jõuga. Kõige tugevam ja rikkalikum energia kogumine toimub käies, eriti tundmatutel radadel.“
„Kas sellepärast palverändurid käivadki nii palju?“
„Nemad teavad, kus käia. Ja mitte ainult nemad. Meie alateadvuses on kõik tõed olemas ja läbi meie „kangestunud“ teadvuse tungib läbi vajalik tõde : näiteks jalutuskäik linnapargis on juba väike palverännak.“
„Te meenutasite Saturnust?“
„Jaa, Ajajumalat. Ta sümboliseerib tarkust. Ta õpetab suletust, piiramist. Kui inimene on välisega piiratud, hakkab ta enesele, oma elule rohkem tähelepanu pöörama, hakkab analüüsima minevikku – ja tema ette kerkib Jumal!“
„Kas mingi kujutisena, pildina?“
„Kui inimene on tundlik, siis mingi kujuna. Kui inimene on aga enam intellektuaalne, siis ilmub Jumal lihtsalt pisiasjades ja argielu detailides.“
„Kas grupiviisilised jalutuskäigud annavad jõudu?“
„Peaaegu ei anna. See, et me praegu kahekesi oleme, on ainult esimene kord. Edaspidi jalutad üksi.“
„Kui kaugele peab jalutama?“
„Sinul on see viga, et esitad liiga palju küsimusi, millele tead ise vastust.“
„Kardan eksida, sellepärast küsingi.“
„Eksida sa ei saa! Ennem võin eksida mina vastates. Kui sa aga omaette olles iseendalt küsid, siis vastus ei ole kunagi vale! See on seadus.“
„Siis ma vastan nii: millal ja kuhu tahan minna, sinna ka lähen.“
„Kõige parem on iga kord vahetada marsuuti, muidu ei saa maksimumi Muljetest ja Jõust.“
„Kas te ise matkate samamoodi?“
„Praegu peaaegu üldse mitte. Varem aga pidevalt.“
„Millisel kuul on seda kõige parem teha?“
„Minu meelest augustis. See on eriline kuu: Päike on nii lahke! Maa on rikas ja soe! Küpsus ja Jõud on kõiges! Aga mis sellest rääkida! Hiljem saad ise kõike teada nii palju, nagu ei mina ega keegi teine suuda sulle rääkida. Ainult sõbrune Maaga, saa temalt kaitset – ja sa saad teada palju saladusi, mis on lausa nina ees, kuid mida me oma toimetustes ja rutus lihtsalt ei märka. Seal, kus on küsimus, seal on ka vastus!“
„Mulle meeldib samuti august.“
„Eh, pojake! Ära lase aega käest! Pakiksid juba õhtul ühiselamus seljakoti ära, viskaksid sinna tüki leiba, tomatit, paar õuna ja istuksid homme rongile, ning teele! Sõida hakatuseks 30 km kaugusele ja siis mööda metsi ja külasid – Kiievisse välja! Siis sa hindaksid minu nõuannet!“
„Mul on praegu teiegagi meeldiv jalutada.“
„Minuga…. Kuid koos Loodusega oleks sul palju meeldivam. Ise käia on ikka ise käia! Praegu ei näe sa midagi enda ümber ega vestle hingega. Sa kuulad mind ja mõtled sellest, mida mina räägin.“
„Järelikult on meie käik kasutu?“
„Jälle sa esitad asjatu küsimuse. Ma ju tutvustan sind Tingimustega.“
„Tingimustega?“
„Nüüd küsin mina. Nimeta need tingimused, mille puhul annab matk jõudu?“
„Esiteks: maa sool – tarkus, mis siseneb meisse jalgade kaudu.
Teine : üksindus.
Kolmas: vaadata, kuulata, sisse hingata, haista, kompida, maitsta.
Neljas: ära käi üht ja sama rada kaks korda.“
„Kas see on kõik?“
„Parim aeg on august.“
„Unustasin Kosmilise Risti : pööripäevad.“
„Kas neis on eriline jõud?“
„See on võimalus näidata üles solidaarsust Kõiksuse seadustega!“
„Kas te ka teete seda?“
„Kindlasti! See on rituaal. See on omane kõigile peenmaailma valdkondadele. Omapärane „ohver“ Kõiksusele. Selles on suur varjatud maagiline mõte, aga sellest on meil veel aega rääkida. Praegu on tähtis tutvuda Maaga, et ta võtaks sind oma kaitse alla.“
„Kas kasutan endist tehnikat?“
„Vaata hoolega mind, sest ma ei hakka midagi seletama.“
Taat tõusis künkale.
Kummardas nelja ilmakaarde.
Tõstis käed taevasse ja suunas sinna ka oma pilgi.
Kummardas maani, peene ja ootamatult plastilise liigutusega laskus kükki ja heitis kõhuli. Lamas viis minutit, siis tõusis aeglaselt ja seisis sirgelt ning uhkelt, ristates käed rinnal.
Uuesti kummardus nelja ilmakaare suunas, kordas žesti Taeva ppoole, kummardas maani, puudutades seda kätega, ja nagu varemgi, ristas käed rinnal. Seisnud natuke, pöördus taat aeglaselt sinna, kus ootas noormees.
„Kas said aru?“
Vastata polnudki midagi ning õpilane noogutas vaikides.
„Tähtis hetk!“
„Milleks?“
„Vaimu suunamiseks.
Üks – taassünni poole.
Teine – hävingu poole.
ÄRA AJA SEGAMINI!“
14. VÕIMAS DIFUSIOON.
Vana Teadmamees istub pähklipuu all laua ääres. Ta ees on kaks tühja klaasi ja tühi pooleliitrine purk.
„Tere, vanaisa! Kas teil käis keegi külas?“
„Kas sa arvad seda taara pärast? Sa eksid. Ma hakkan sind kurssi viima ravimisega, oled ju seda nii kaua oodanud.“
Taat võttis tühja purgi ja ulatas õpilasele.
„Mine too puhast vett ja mööda minnes võta lilleklumbist peotäis mulda.“
Õpilane täitis palve ja istus laua äärde.
„Nüüd vaata.“
„Taat valas vee kahte tühja klaasi.
„Oletame, et klaas veega on inimene. Praegu on mõlemas klaasis vesi puhas: mõlemad inimesed on terved. Mis saab edasi?“
Taat võttis laualt mulda ja pani seda ühte klaasi ning segas veega, kuni see muutus häguseks.
„Nii satub ka haigus inimesesse ja ta tervis nõrgeneb, nii nagu muutus vesigi sogaseks. Sogase veega klaas kujutabki haiget inimest. Meil on kaks inimest: haige ja terve. Tervet kutsume Ravijaks. Haige tuleb Ravija juurde abi saama ja algab seanss….“
Taat valab mõlema klaasi segu purki tagasi ja segab seda.
„See, mida sa praegu näed, toimub ka ravimise ajal.“
Järgmisena kallab purgi sisu jälle kahte klaasi.
„Mida me nüüd näema? Millised on muutused?“
„Kontsentratsioon on ühtlustunud. Neis klaasides on ühesugune sogane vesi.“
„Aga mida veel?“
„Veel seda, et haige on saanud puhtamaks, kui oli enne raviseanssi.“
„Õige. Haigus jagunes haige ja Ravija vahel ühtlaselt. See toimub alati, ükskõik milliste kontaktide puhul.“
„Aga edasi?“
„Haigel hakkas kergem.“
„Kuid Ravija sai osa haigustest endale!“
„Nii, ja nüüd pöördumegi tagasi meie endiste õppetükkide poole! Ravija ülesandeks on pidev puhastumine ja jõu kogumine! Ja mida kõrgem on Ravija meisterlikkus, seda kiiremini taastab ta oma puhtuse.“
„Kuid patsient ei saanud ju päris puhtaks?“
„Seda küll, kuid kui sedasama protseduuri korrata, pidevalt segades haiguse jäänuseid Ravija puhtusega, siis ajapikku haige puhastub täielikult.“
„Kas see ongi difusiooniilming?“
„Jah, difusioon. See on meie kallihinnaline vahend, ilma milleta ei toimu ükski eluline protsess. Kui sa selle üle rohkem mõtled, seda jälgid, siis avastad enda jaoks palju uut ja kasulikku.“
„Nüüd ma saan aru, miks te mulle siiani ei andnud konkreetseid retsepte. Kogu asi seisneb taastumises.“
„Õigesti said aru: kui ei oska end taastada, ära topi oma nina ravimisse. Arst, aita iseennast!ütlevad targad. Muidu kõik haigused ja hädad, millega kokku puutud, langevad sulle surmava lasuna kaela. Sellepärast ei ruttagi ma sulle valmis teadmisi kandikul ette andma. Ilma Kaitse ja Isikliku Jõuta Peenmateeria Maailma sekkuda üritaja on lihtsalt rumal ja naiivne enesetapja!“
„Vaata aga vaata, kuidas lood on!“
„Kui inimene topib uudishimust nina Teadmiste Maailma, ei kahtlustagi ta, et tagasiteed ei ole, ees aga on lõputud avarused täis ohte.“
„Kuid see on ju huvitav!“
„Nii ja naa. See ei ole niivõrd huvitav, kuivõrd hoopis eluline. Inimene elab Teadmiste Maailmas! Ta õpib Elu tundma, ei tunne enam hirmu, tema jaoks pole väljapääsmatut olukorda. On ainult Tee, mis tulvil Ohtusid ja nõuab Valvsust, Ettevaatlikkust, Tähelepanu ja Ennastsalgavust..."
„Mul hakkas teie jutu peale õudne!“
„Kuid ometi ei ole see ohtlikum, kui ületada sõiduteed sinu armsas Kiievis! Teadmisi ei ole vaja karta, seda enam, kui ollakse sihikindel. Teadmiste- inimene sarnaneb alpinistiga. Teadja tee on romantiku tee. Kuid ainult tugeva romantiku! Argpüksidel ei ole teed Peenmaailma!...
Aga nüüd uuesti klaasidest. Difusioon… Mõtle ja õpi, jälgides difusiooni. Ta on kõiges. Kui asetad käe inimesele või teretad, kui räägid, vaatad või mõtled, isegi kui magad ja näed und – kõik see on difusioon. Jõu vahetus. Selles ongi Ravija tarkuse saladus.“
„Mida on vaja õppida?“
„Õpi taastama Jõudu. Selles on saladus. Muu on ainult prügi silmaajamine. Retseptid? Hiljem saad isegi aru, et need mängivad teisejärguslist osa… Peamine on sinu Jõud. Kõik siin maailmas toimub sama printsiibi järgi, nagu näitasin sulle kahe klaasi ja purgiga. Meisterlikkus seisneb oskuses seda näha!“
„Kas on võimalik, et Ravija ei puhastu haigelt saadud saastast?“
„On võimalik. Muidugi on võimalik.“
„Mis siis saab?“
„Siis haigestub ta ise.“
„Kuidas määrata piire?“
„Piire peab teadma. Peab olema pidevalt valvel, et märgata oma sisemist märguannet:“Stopp!“ Nii saabki aru. See märguanne on igas olukorras erinev, seepärast ei olegi muid kriteeriume.“
„Aga kui ei jälgi ja ei kuule seda signaali?“
„Parimal juhul tulevad ainult…liigsed sekeldused.“
„Kuidas see „Stopp!“ külab?“
„Igaühel on see erinev ja ega seda ei olekski võimalik seletada.“
„Intuitsioon.“
„Kuidas te ise tunnete piiri?“
„Mina? Mul ei ole enam piire.“
„Kuidas nii?“
„Kaotanud oma „mina“, muutud määramatuks, mõõtmatuks.“
„Kuid teil ju on oma „mina“?“
„Siis on, kui ma kellegagi räägin, näiteks sinuga, Kui ma aga ravin, siis mind pole olemas!“
„Kas te muutue nähtamatuks?“
„Mingis mõttes jah!“
„Kui ma jälgin teie ravimist, kas ma siis teid ei näe?“
„Näed, aga siis ma enam ei hakkagi ravima: mina tajun sind ja sina oma tähelepanuga tood minu „mina“ kehasse tagasi.“
„Ei saa aru.“
„Mõtle. Seda, mida ma praegu ütlesin, on eriti raske mõista. Kuigi…teie, noored, olete praegu andekad. Võib-olla saadki aru… Sellepärast ütlesingi, et usun…“
15. KAAMELIASTEL.
Küla serval asub suur küngas, millelt paistab kätte kogu ümbruskond paljude kilomeetrite ulatuses. See on sama küngas, kus noormees õppis avastama Tuult ja tutvus Maaga. Praegu on nad kingul kahekesi koos: tudeng ja teadmamees. Mis nad seal teevad? Kuulame ehk meiegi?
„Kuula, pojake, jutustan sulle loo Õpetajast ja kahest õpilasest.
Tarkuse Õpetaja juurde tulid kaks venda, Vanem ja Noorem. Vanem kummardus ja ütles: „Suur Õpetaja, tahaksin saad kõige Tugevamaks Sõdalaseks ja tulin teie juurde, et te õpetaksite ming võitlema. Selle eest kohustun täitma kõiki teie juhiseid.“
Pärast langetas pea Noorem – tema väljendas austust üksnes kummardusega, lausumata midagi.
„Kas sa ei soovigi midagi?“ imestas Õpetaja.
„Ma tahaksin aidata venda, sellepärast tulingi teie juurde,“ vastas noorem vend.
Palju erinevaid tõid andis neile Õpetaja, hommikuti ja õhtuti aga treenis vanemat vanda. Vanem, täites ülesandeid, mõtles alati: „Ma saad kõige tugevamaks.“ Noorem aga nautis tööd, leides igas uues Õpetaja antud ülesandes mingi varjatud õppetunni.
Möödusid päevad, kuud ja läheneski õpingute lõpp.
Õpetaja kutsus vennad oma juurde ja ütles: „Olen teiega rahul. Igaüks saab oma tasu, seda, mida on teeninud. Kuna vanem vend palus Jõudu, siis saab ta Jõu. Noorem ei palunud midagi – ja saab Eimidagi.“
„Kas ma võin nüüd igaüht võita?“ küsis Vanem.
„Jaa.“ Ütles Õpetaja.
„Kuule, noorem vend, proovime õige minu Jõudu sinu peal!“ hüüdis vanem vend, tahtes haarata Nooremat ja teda maha paisata. Kuid vaevalt oli ta vennale lähenenud, kui komistas ja kukkus! Kui palju ta ka ei proovinud, ikka ja jälle kukkus, ja nii ei suutnudki ta ligi minna oma nooremale vennale, kes seal rahulikult seisis.
„Õpetaja, aga ma ju ei suuda kõiki võita. Ma ei suuda isegi oma nooremale vennale lähedale minna!“ imestas Vanem.
„Kui sa soovid teda võita, ei ole ta sulle vend. Ta on Eikeegi! Teda ei ole olemas nende jaoks, kes tahavad teda hävitada. Kas sa siis oled unustanud, et sina said Jõu, aga tema Eimidagi. Igasuguse Jõu vastu on olemas teine Jõud, kuid Eimillegi vastu ei ole midagi! „ ütles Õpetaja ja lahkus.“
Taat vaatas kavalalt õpilasele otsa ja naeratas.
„Kas te peate mind vanemaks vennaks?“
„Paistab, et sa ise arvad nii, kui juba küsisid. See on sinu sisehääl, mis sulle ette ütles. Ja ei eksinud. Kus suitsu, seal tuld…“
„Tuleb välja, et kes midagi konkreetset soovib, ei saa mitte võitjaks?“
„Me juba rääkisime sellest.“
„Kas Timukast ja Ohvrist?“
„Jaa. Nii nagu Timukas vahetab koha Ohvriga, nii ka Võitja vahetab Võidetuga kohad.“
Kuid peale Võitja ja Võidetu on veel olemas Võitmatu!“
„Kas see on noorem vend?“
„Jaa, see kes e l a b…“
„Kas see, kellel on eesmärk, ei elagi?“
„Ta elab oma ahtas väljamõeldud maailmas. Inimene, kes elab ratsionaalselt, sarnaneb eesliga, kelle seljale on kinnitatud kepp, mille esiotsa külge on seotud kaameliastlatutt. Eesel püüab seda kätte saada, kuid sama kiiresti, kui ta liigub, et toiduni jõuda, pageb see tal eest ära.“
„Mulle on päris solvav, et ma ei tunne end enam ainult vanema vennana, vaid ka eeslina!“
„Seda ei ole ütelnud mitte mina, vaid sa ise ütlesid. See on aga väga hea: see on võimalus peatuda, seisma jääda. Kui eesel lõpuks taipab, et ei saa rohututti kätte, jääb ta seisma. Aga seal, näe imet, leiab ta oma nina eest mitte ainult rohtu, vaid ka ojakese, millest vett juua. Pealegi, miks sa otsustasid, et Võitmatu on olla lihtne? Me kõik oleme teatud mõttes eeslid. Igaühel meist on eesmärk. Ei maksa ju solvuda peegli peale, mille abil me näeme, et nägu on must!“
„Kuid selliseid nagu noorem vend on ju ometi olemas?“
„On, ja neid on palju. Neid kutsutakse Ivanuškateks. Aga ometi pärivad just nemad kuningriigi. Vaat nii!“
„Nagu muinasjuttudes?“
„Muinasjutt on elu, ainult et Universaalsetes Sümbolites.“
„Luiskejutt on muinasjutt…“
„Kuid tas terake on tõtt! Nii et – õpi! Ja ära õpi ainult sedaviisi, et loed ja küsid palju, vaid tegutse! Tehes mis tahes tööd, mõtle sellest tööst enesest, nagu tegi noorem vend. Selles on saladus. Ja kõige suurem raskus.“
„Kas saab siis spetsiaalselt mõelda tööst ja varjata tegelikku eesmärki?“
„Iseennast petta? Ei, pojake, iseennast ei peta. Sa võid udutada ükskõik kellele, ainult mitte iseendale. Kordan uuesti: siirus on Võitmatu relv. Võitmatu taandub teinekord, kuid kunagi ei saa teda põrmu paisata. Siirus – see on sisemine ausus.“
„Kas on siis ka teistsugust ausust?“
„Väline ausus on silmakirjalikkus. Ta kõigest paistab „aususena“.“
„Miks siis ei või otse öelda: silmakirjalikkus?“
„Seepärast, et inimene ei tunne iseennast ja peab aususeks seda, mis seda tegelikult seda ei ole. Peaaegu alati on tema tegude taga peidus peen, märkamatu eesmärk.“
„Aga miks ta ei tunne seda?“
„Ta tunneb seda, kuid ei taha täpsemalt määratleda. Õigemini – kardab määratleda.“
„Miks ta kardab?“
„Sellepärast, et kui ta tunnistab oma ebaausust, siis tekib vajadus end parandada, see aga nõuab vaeva! Kuid inimene on laisk.“
„Kas laiskus siis ongi ebaausus?“
„Minu arvates, jah, ebaausus. Inimene peidab enda ja teiste eest oma tõelist Nägu, teades, et see nõuab „suurpuhastust.“ Arvab, et kergem on ette manada Mask, kui raisata aega ja jõudu ENESEPUHASTUSELE….“
16. NAISTEPUNA KUNINGRIIGIS.
Mööda teed, mis käänab metsa poolt ümber järve, liiguvad kaks rännumeest. Ongi nemad, meile tuttavad vana teadmamees ja tudeng, taadi õpilane.
„Täna pead sa selgeks saama Taimeriigiga tutvumise seadused. Sellepärast me otsimegi praegu Kuningat, kes meile räägib…“
„Kuningat?“
„Naistepuna, meie kandi kõikide ravimitaimede Kuningat.“
„Aga miks otsida? Teda on siin palju.“
„Sa pead ise valima puhma, mille juurde jääme.“
„Sel juhul ma valin selle,“ näitas noormees suurele puhmale ühel ligemal kingul.
„Täna otsustad sina,“ ütles taat, ja nad ronisid sellele kingule ning istusid noormehele meeldima hakanud taime kõrvale.
„Kõigepealt pead sa teadma, et taimed on sama moodi elus kui meie sinuga ja oskavad suhelda. Ainult, et teiseskeeles. Ravija ülesanne on nende keel ära õppida. Sest see, kes tahab taimedega sõbruneda, peab nendesse suhtuma nagu sõpradesse, kuid ka nagu õpetajasse: Taimeriik võib palju õpetada! On mul õigus, Kuningas?“
„Aga miks just Naistepuna on Kuningas?“
„Minu jaoks on Kuningas just tema, aga sinu jaoks võib-olla mõni teine taim. Aeg on mind veennud, et parimat taime Jõu ja Ravimise jaoks ei olegi kui Naistepuna ja tema truu abikaasa Pune ehk Vorstirohi. Teisi taimi ma peaaegu ei kasutagi.“
„Ammu juba või?“
„Varem ma kasutasin paljusid taimi. Kuid mida rohkem kogemusi, seda lihtsamad ja kvaliteetsemad on ravija vahendid.“
„Kas teised taimed on nõrgemad?“
„Ei. Nad kõik on tugevad. Igal taimel on oma eriline Jõud. Kuid ravijal peab olema oma taim, või siis mõned.“
„Ja millega see on seotud?“
„Sellega, et nendega peab olema sõber! Kas sul võib olla palju ustavaid sõpru?“
„Kas see siis on võimatu?““
„Tõelisi sõpru ei ole palju. Samuti taimi ühe ravija kohta. See on minu kogemus – selles on mind veennud pikk elu…“
„Aga kuidas nendega tuttavaks saada?“
„Kuidas ise paremaks pead, niimoodi tutvudki. Kindlasti meeldib sulle mingisugune taim teistest rohkem. Mina näiteks palun taimel mitte solvuda ja lubada mul noppida leheke või õieke. „Haavakohta“ tuleb määrida süljega. Milleks? Selleks, et sinu jõud aitaks taimel haava ravida. Hoolikalt mäludes söön valitud taime anni ära.“
„Ja mida see annab?“
„Pideva kontakti. Kui sööd teadlikult osa taimest, siis tekib side, sest osa taime hingest saab osaks sinu hingest; seda peab aga tegema teadlikult ja sõbralike tunnetega. Siis on sul ükskõik kui pika vahemaa tagant taimega side ning sa võid kasutada tema teeneid ja Jõudu. Muidugi juhul, kui taim sind oma sõbraks võtab.“
„Kas võib juhtuda, et ei võtagi?“
„Kui sul on omakasupüüdlik mõte. Kui sa ei tutvu siiralt, vaid näed ette oma kasuahnet eesmärki. Kui ei tegutse südamest.“
„Isegi kui eesmärgiks on ravida?“
„Oleneb motiivist. Kui ravid tasu eesmärgil – siis ole ettevaatlik! Sest see on Vägivallamaagia: kuni sa oled tugev, on taim sinu teener, kuid niipea kui sa nõrgened, tuletab ta sulle kõik meelde! Kui sa tervendad tervendamise pärast – siis ohtu ei ole, sest kahju taime Jõust ei saa olla.“
„Isegi kärbseseene omast?“
„Kui oled taimedega küllalt sõbralik ja veendunud, siis isegi mitte kärbseseent. Siirus on erakordne kaitse!“
„Aga mis on veel tähtis?“
„Neile tuleb tasuda abi eest.“
„Kuidas seda veel tehakse?“
Alati ja igal pool hoida taimi, igasuguseid taimi! Bakterist kuni paplini. Arvan, et nimetan Naistepuna õigusega Kuningaks. Ta juhib oma riiki. Kuidas toimid sina, kas sinu kaitsealust solvatakse? Või veel lähemalt – nooremat venda?“
„Ma kaitsen teda.“
„Samuti kaitseb ka Naistepuna. Kui ma käituksin halvasti ükskõik millise taimega, kaotaksin oma sõpruse Ravimtaimede riigi Kuningaga. Saad nüüd aru?“
„Kuid teised ilmselt rikuvad seda reeglit ja ikka ravivad taimedega?“
„Kas neil on ka palju edu?“
„Vähe või palju, aga on.“
„Käsitada taimede Jõudu ja mitte omada nendega sõprust – see on, nagu ma ütlesin. Vägivallamaagia. See, kel on rohkem Jõudu, võib seda kasutada nõrgema üle valitsemiseks. Kuid see on ajutiselt nii! Ma ei soovita sul sellele teele asuda. See ei ole mitte ainult ohtlik, vaid on ka väga rumal ja primitiivne… See on eilne päev. Tulevane ajastu seisneb LEPINGUS. Lepingumaagia on see, mille poole pead püüdlema.“
„Veevalaja ajastu?“
„Jah. Partnerluse, Vendluse ajastu Lepingu ehk Kokkuleppe alusel. Sümbolite dešifreerimise ajastu…
Sa ütled, et „ravivad“. Kui palju on praegu teatmikke, kui palju retsepte, ja nad kõik on segased, veelgi enam – nad on väheefektiivsed. Ilma sõpruse ja taimede nõusolekuta ei ole mingisugust kasu, usu minu kogemusi!“
„Aga mingisugunegi kasu ikkagi on?“
„Ainult „ehitusmaterjalina“. Kui ehitusmaterjal tuuakse platsile, siis see ei ole veel maja! Majaehituseks on vaja Jõudu, ehitusmeistreid. Keemilised ained on ehitusmaterjaliks, aga Elujõud ehitusmeistriteks. Tabletid, retseptid. Millest me rääkisime on, „ehitusmaterjal“! See aitab, kuid vähe…“
„Jõudu on vaja?“
„Jaa, on vaja Elava Jõu, Taimede „hinge“ toetust – siis on kõik nagu peab!
Varem ravijad teadsid, kuidas ravida. Nüüd aga otsitakse teadmiste tippe ja kujutatakse end „ravijatena“. Kõik kirjutavad, kõik teavad kõike, aga seda nad ei tea, et enne kui sisenetakse, tuleb uksele koputada, teha jalad puhtaks ja küsida luba sisseastumiseks!...“
„Kas siis need raamaturetseptid on kasutud?“
„Ei, nad on kasulikud, väga kasulikud. Aga ainult siis, kui taim ei ole sulle vaenlane! Kuid paljudele on taimed praegu vaenlased.“
„Miks te nii arvate?“
„Vaata tallatud muru, lõhutuid puid, käestlastud aedu, puudelt äralõigatud koort, lapsi, kes lõhuvad oksi, uusaastakuuski, mis vedelevad peale pühi, ja kui oskad tajuda situatsiooni, siis kuuled Taimeriigi oigeid.“
„Kas ta on solvunud meie kõigi peale?“
„Ei, ta on meist targem. Ja õiglane. Ta solvub nende peale, kes teda solvavad. Kuid selle Looduse vastu peetava sõja taustal on isegi see, kes ei kaitse, kuid ise hoidub vägivallast, taimede sõber!“
„Isegi tegevusetus rõõmustab neid?“
„Jaa, sest sellisel juhul ei ole see tegevusetus, vaid hoidumine rumalatest tegudest! On ju õigus, Naistepuna?“
„Kas ta vastab teile?“
„Vastab.“
„Aga kuidas?“
„Kui ta on minuga nõus, siis tunnen sisemist kergust ja paremat tunnet. Kui aga pärast öeldut mind miski segadusse ajab, siis ei ole ta nõus.“
„Kas mina võin ka niimoodi aru saada?“
„Proovid – saad teada. Kuid kuula edasi, seda enam, et praegu räägib tema. Me oleme tema Kuningriigis ja räägime temast. Ja ta kasutabki mind, et vastata sinu küsimustele.“
„Kuidas te teate, et ta tahab vastata minu küsimustele?“
„Mul on tema Kuninriigist sulle kerge ja meeldiv rääkida.“
„Kas see on alati nõusoleku kriteeriumiks?“
„Alati. Kui midagi „läheb kergelt“, siis tähendab, et selleks on olemas Olemuse nõusolek.“
„Kuidas konkreetselt kasutada ravimisel Taimeriiki?“
„Ma juba ütlesin: tutvuda, neid mitte solvata – ja nad ise näitavad sulle vajaminevad retseptid kätte.“
„Ja kõike võib teada saada nendega vesteldes? On see tõesti tõsi?“
„Ma ei ole „mainpuleerija“, vaid räägin seda, mida kuulen…“
„Ja võib läbi saada ilma raamatutarkuseta?“
„Seda ei olegi vaja. …. Öelduna valeks saab mõte, on lausunud targad. Tõde on kas vaikimises või ridade vahel… Raamatutes on palju väljamõeldisi, autori erahuvisid. Kõik on sassis. Palju on liigseid, teisijärgulisi konventsionaalsusi. Kuid tegelikult on kõik palju lihtsam.“
„Kuid kas on mingeid reegleid taimede korjamiseks ja rohtude valmistamiseks?“
„Neid on palju, kuid kasutan vaid väheseid, aga mõjuvaid. Millal korjata? Siis, kui taimedel on „malha-aeg“ ja kui sul on hea tuju. Kuidas siis korjata? Eelnevalt küsides taimelt luba. Kuidas säilitada? Parem on kuivatada varjus ja hoida spetsiaalsetes, oma käega õmmeldud riidekottides. Kuidas kasutada? Vaat see on saladus. Keetnud rohu valmis, ei tohi seda lasta täielikult jahtuda, vaid tuleb tarvitada sooja joogi esimest, „neitsilikku“ Jõudu. Soojendades on vaid Materjal, kuid ei ole Meistrit. Jõudud enam ei ole, pea seda meeles! See on tähtis reegel. See muide puudutab igasugust toitu. Ülessoojendatud borš ei ole enam Jõud, ta on vaid keemiliste elementide kogum. Nii on ka kõige muuga…“
„Jahtunud toitu on siis kasutu süüa?“
„Ei, pojake. Ikka kasulik. Ainult selles puudub Elus Jõud. Jahtunud toidu Jõud on roiskumise jõud. Aga Elava ja Surnud jõu vahel on erinevus.“
„Mis on „surnud“ jõud?“
„See ei ole isegi jõud, vaid tema puudumine, vaakum. Surnud jõu „äraseedimiseks“ kasutatakse sinu jõudu, kuid alles nende mõlema vastastikune mõju annab konstruktiivse tulemuse. Erinevus on selles, et „elus“ jõud tugevdab immuunsüsteemi, aga „surnud“ jõud nõrgendab seda. Said aru?“
„Aga kuidas määrata vajalikke kontsentratsioone?“
„Kui sa ei ole päris rumal, siis määrad ise ega küsi nõu. Selleks on vaja tunnetust. Nagu näed, ei ole palju reegleid. Peamine on taimede nõusolek, vastastikune kokkulepe.
Peaaegu oleksin unustanud! Õigel ajal tuletas ta mulle meelde: säilita van tõmmis! Ära kunagi viska minema neid rohtusid, mille „parim enne“ on möödas! Võid sattuda Kuninga juures ebasoosingusse. See sarnaneb sellega, kui jätaksid oma langenud kaasvõitlejad matmata lahinguväljale ja kiirustaksid ise paraadile. Mõistad?“
„Aga kuhu need panna?“
„Kõige parem on kümmelda nende leotises, pruukides nende Jõu ülejääke kasulikult. Halvim on kaevata nad maasse, eriti kuhugi puu alla. Seda on väga tähtis meeles pidada! Kui sa nüüd hakkad tulevikus täitma neid tingimusi, millest ma praegu sulle rääkisin Taimekuninga nimel koos oma kogemustega, siis sellest on küllalt, et saada heaks taimedega ravimise spetsialistiks.“
„Aga kui ma ikkagi kasutan üldtuntud retsepte?“
„Kui oled taimedega sõber, siis tuleb see ainult kasuks!“
„Veel üks küsimus: mida taimed kuulavad, aga kui neile ei meeldi minu patsient? Mis siis saab?“
„Arukas küsimus. Jaa, seda esinebki kõige sagedamini, sest see, keda taimed armastavad, praktiliselt ei olegi haige. Kuid ka vastus sellele küsimusele ei ole keeruline. Taimed kuulevad sinu palvet ja aitavad isegi seda, kes neile ei meeldi. Ja ravivad.“
„On see tõesti nii?“
„Kui ta edaspidi kahjustab taimi, siis saadavad nad talle haiguse tagasi, ja järgmine kord on sul juba raske neid nõusse saada, et sellist inimest ravida.“
„Aga kui „kahjustaja“ kasutab raamaturetsepti, mitte ravija oma?“
„See teeb talle ainult kahju. Mitte alati ei paista see välja, kuid on kindlasti olemas. See on seadus. Kui minnakse Teadmamehe juurde, siis rohul on esmatähtis mõju ainult meistri õnnistusel ja meistri retsept toimib ainult väga täpselt juhiste täitmisel. Kui näidata üles oma „initsiatiivi“ ja muuta tingimusi, siis rohi ei mõju.“
„Initsiatiiv – kas see on see, kui retseptis midagi muuta?“
„Jaa. Sellega võib end kahjustada, mitte ainult toimet neutraliseerida.“
„Miks nii?“
„Tänulikkus! Austus teadmamehe vastu – see on ühtlasi Kuningriigi austus selle vastu, kes teadmameest austab. Pealegi on iga sisemine ebaausus targa vastu karistatav. Taimeriik karistab neid, kes solvavad tema saadikut, Ravijat.“
„No on alles värk! Justkui poliitika!“
„Jaa, see ei ole nali. See on Peenmateeria Maailm, kus kõik on omavahel OSADUSES.
Seepärast ÄRA MITTE KUNAGI EGA MITTE KEDAGI SOLVA!
Sa peaksid juba teadma, et sa ei solva ainult keha, vaid kõike, mis on kehaga Osaduses. Aga me ei tea mitte alati, millised jõud võivad olla ükskõik millises liivateras. Võib isegi öelda, et me ei tea seda kunagi!“
„Kas see on pelgus?“
„Ei, see on Eetika. Ja austus. Ei ole vaja mõelda, et me oleme vägevamad ja kõigest üle. Kõik on maailmas võrdsed. Ma olen sellest sulle juba rääkinud. Kõigisse tuleb suhtuda austusega. Need on esialgu sinu jaoks ainult sõnad. Sest sinu teadmised on alles ees, kui oled ületanud oma takistused ja mõõdalaskmised. Pidevas võistluses Elu eest seisnebki Liikumine, Muutumine ja Aeg. Aeg on Saturnus, mis tähendab Tarkust, nagu sa juba tead…“
„Kas Jõud on nõrkuses?“
„Toimimine Toimimatuse kaudu. Nii elavad Suured Targad. Kotkas-Sõdalane on see, kes on Teel Teadmiste poole!...
Iseenese võitmise poole….“
17. ISEKESKIS ALLIKAGA.
„Ma olen imestunud, vanaisa. Te olete nii vastupidav, et minul, noorel inimesel, on raske teiega sammu pidada. Oleme käinud juba ligi 20 kilomeetrit, aga teil ei ole veel vähimatki märki väsimusest.“
„Ole vait ja tunneta ümbritsevat ilma, siis ei väsi ka sina. Kuigi just väsimust oleks sulle praegu vaja!“
„Kas meil on veel kaugele minna?“
„Ei, varsti tuleb Tema meile vastu.““
Nad laskusid uhtorgu. Siinne kant oli erakordselt maaliline ja hämmastavalt vaikne, paistis olevat asustamata, kuigi siinsamas lähedal asus väike talukoht. Nad läksid mööda endist jõesängi. Aeg oli lähtekoha veidi edasi nihutanud, kuid oru ilu oli säilinud.
„Kas siin vett on kusagil lähedal? Kangesti tahaks juua.“
„Näed, rohi on siin, vaatamata aktiivsele suvepäikesele, roheline ja värske. Tähendab, on ka vett. Sinna me lähemegi. Seak võtab meid vastu selle oru Peremees-Allikas.“
„Tähendab, me tulime kohtuma Allikaga?“
„Täna on sul hea võimalus temaga tutvuda.“
„Aga miks te mulle enne ei rääkinud meie matka eesmärgist?“
„Et sa ei teaks eesmärki. Tuleta meelde mõistujuttu, mis ma hiljuti rääkisin. Liiatigi on väsimus esimeseks sammuks teel sihtkoha poole.“
„Mis on siis järgmine samm?“ Ma olen nii väsinud ja ootan järgmist…“
„Teine samm ongi tutvumine. Kuid enne kui hakkad tutvust sobitama, tuleb puhastuda. Jalgsikäik väsitas sind, tegi varudest tühjaks – nüüd oled sa veel enam vastuvõtuvõimelisem. On, kuhu salvestada uut värsket Jõudu – mõistad?“
„See oleks nõnda, et kui näljasele maitseb ka tükike leiba, siis täissöönule ei maitse tortki. Jah?“
„Jaa, sa said aru. Higi viib sinust „jäägid“ välja, aga jalad kulutavad liikudes vana jõus tagavara. Muljed on uus Jõud, mida hoomab see, kes kasutab edasiliikumiseks oma keha. See on täienduseks käimise tehnikale. Aga siin ongi minu Vana Sõber!“
Taat läks Allika juurde, mis oli piiratud tammelaudadega. Vaikides puudutas ta laudu, kiirustamata ja õrnalt, seejärel ammutas pihuga vett ning jõu.
„Praegu on sul just õige aeg, ilma viivitamata, tutvuda Vetekuningaga. Mina lähen laman natuke rohul ja soojendan end päikese käes, sina aga räägi, katsu teda, tunneta ta iseloomu. Kui see sul õnnestub, saad palju teada: Vetekuningas on helde!“
„Kas Ta võib siis juba esimesel korral omaks võtta?“
„Kui ei saa su peale kurjaks, siis võib. Heakene küll. Ära tee endale küsimustega tüli ja ka mina ei sega sind enam…“
Taat lahkus.
Noormees algul rääkis Allikaga, ning siis, joonud veidi pihust jääkülma vett, istus seljakotile Allikast lähtuva ojakese kõrvale ja asus imetlema väikeste särapärgade mängu, päikesekiirte heiastust pulbitseva lätte erakordselt kristallpuhtal ja elaval vetevoolul… See oli nii meeldiv ja õnnis südamele ja tervele kehale pärast pikka käimist, et ta ei tahtnud enam kuidagi rääkida, mõelda, soovida – ta lihtsalt rõõmustas… kergelt ja vabalt.
Taat nägi oma õpilase andumust. Jaa, see noormees oli Vetekuningale sümpaatne. Talle avanes Lahustumise Jõud. Taat nägi seda ja ei hakanud seepärast oma tähelepanuga segama, et mitte katkestada dialoogi… Ta pööras oma tähelepanu päikesele. Kotkas silmitseb Päikest.
Õhtuks oli kumbki mees küllaga nautinud suhtlemist Vee elemendiga ning nad said taas kokku teel elektrirongile.
„Lähme vaikides, räägime rongis. Praegu on sul tähtis vaikida. Las muljed kinnituvad sinus, leiavad oma pesa.“
Nii nad läksid vaikides kogu tee ja alles rongis noormees ütles: „Oma imestuseks ei tunne ma end väsinuna. Tagasiteel oli mul nii kerge, et kui ma ise seda ei oleks tunnetanud, ei usuks ma kedagi, et see võib nii olla. Kuigi ma ei jõudnudki tutvuda Allikaga: mind haaras selline laiskus, et ma lihtsalt andusin päikese käes pulbitseva ja mängleva vee nautimisele, ja pärast jäin üldse tukkuma…“
„Nii lihtne see ongi?“
„Sinuga on lõbus! See ei ole lihtne! Et võita Valitseja selline usaldus, on vaja omada erilist Hinge! Aga Hinge lihvimine – see on Töö! Sa oled ära teeninud Vete tunnustuse. Praegu sa lihtsalt tunnetasid tema tänu sulle. Kui sul on raske, on vähe jõudu, sa võid lõdvestuda ja meenutada, mida täna tähele panid. Meenutamine saab sillaks sealse „sinu“ ja selle „sina“ vahel, kes lamab või istub siin toas.“
„Ja see annab Jõudu?“
„Jah, kuid see sõltub sinu võimest kontsentreerida oma mälestust. Ainult ära kellelegi räägi, kust nimelt sa Jõudu saad. Kokkulepe Jõuga on rangelt individuaalne ja keegi ei pea teadma neid kohti, kust sa saad Toetust ja Kaitset.“
„Kas selleks, et keegi ei saaks kahjustada?“
„Ei, see ei ole peamine põhjus. Suhted Jõuga sarnanevad abikaasadevaheliste suhetega: kahe vahel ei pea olema kedagi komandat. Kui sa midagi teed, siis tee seda ainult koondatud tähelepanu ühe kiirega. Ühega!“
„Aga kuhu jääb siis tervik?“
„See on juba teine mõiste. Võib muuta fokuseerimise kohta, kuid „lõhkuda“ fookust ei tohi. Muidu kaob liikumise „muusika“, see muutub „n u r ge l i s e k s“, k a n d i l i s e k s. See ei ole siirus, vaid silmakirjalikkus, sisemine ebaausus…
Vesi, pojake, on kõige tugevam puhastav vahend. Isegi mitte vahend, vaid puhastuse tuum, olemus. Ennemuiste teati seda ja kasutati igal pool. Puhas allikavesi on Elav Vesi. Tervendamisel on ta väga tugeva ravijõuga. Nii joogina kui pesemiseks. Kui ma olin alles algaja, siis pärast ravimist armastasin pesu pesta : kontakt voolava veega oli mulle parim ja lihtsaim vahend „haigetest“ energiatest puhastumiseks. Õigemini – see oli jõudude täiendamise, Vaimu taastamise vahend.“
„Aga kas te Jõu asupaikade meenutamist kasutasite?“
„Kui ausalt öelda, siis ei. Miks? Püüdisn leida jõudu iseendas. Ära ilmaaegu õrrita….
Pealegi, kui Allikas tunnistas sind omaks, siis iga veelomp on sulle Allikaks. Nagu Taimeriigiski, kus iga taim on terviku lüli ja iga väiksemagi liikme solvamine riivab ka Valitsejat ennast.“
„Järelikult peab hoidma igat vett ja vedelikku?“
„Kui kraan tilgub – rutta parandama. Muidu Allikas unustab su ära. Ja ära raiska ilmaasjata vett! Kokkuhoidlikkus on Jõu saladus. See, kes taob sirgeks kõverad naelad, ei sure metalli läbi. Mõtle, kaevu mu viimasesse lausesse. Seal on midagi peidus…“
e-mail: didgrin@gmail.com