7. ÄRGE OTSIGE KAUGELT SEDA, MIS ON TEIL OMAL NINA EES.
„Täna joome teed vitamiinidega,“ ütles noormees, võttes istet laua ääres vana pähklipuu all, ja pani taldrikule kaks sidrunit.
„Aitäh, pojake. Tervetele inimestele on see heaks organismi virgutamiseks.“
„Ja veel kui kasulik!“
„Kas sa arvad nii?“
„Öeldakse ju, et tsitrulistes on palju kasulikke aineid.“
„On, on, kuid näiteks haigetele on neis ka palju ebameeldivat. Tervetele on nad tõepoolest heaks karastuseks, aga nõrgenenud organismile ainult asjatuks koormaks.“
„Esimest korda kuulen. Te teete nalja?“
„Ei tee nalja. Kui sa ei oleks tahtnud õppida tervendamist, siis ma ei oleks sulle sellest rääkinud, vaid oleksin sind tänanud vanemale inimesele osutatud tähelepanu eest. Kuna sa aga tahad rohkem teada ravimise saladuste kohta, siis ajan sind segadusse selle kunsti peensustega.“
„Jah, pärast teiega vestlemist olen ma alati kaua segaduses. Õigemini tekib mingi määramatuse tunne.“
„See on väga kasulik. Pärast saad ise aru, kui tähtis on hämmastumine maailma ja tema saladuste tundmaõppimisel.
Nüüd kuula edasi. Tervendaja kasutab alati inimese tervendamises neid aineid, mis on läheduses, tasakaalus meie organismiga. See, et sa seda esimest korda kuuled, ei ole üllatav. Praegu seda enam ei mäletata, on unustatud… Kunagi ma vestlesin ühe Peterburi meditsiinikooli lõpetanud naismeedikuga ( ta oli õppinud veel sajandi alguses). Ta mäletab siiani, kuidas üks professor, lugedes immunoloogiat, pööras erilist tähelepanu sellele, et organismi immuunsüsteemile on ainuõige regionaalne toit, mis on pärit sealt, kus inimene elab! See on väga mõistlik väide. Mõtle selle üle….“
„Kas see tuleb organismi harjumisest kindla toiduga?“
„Võib-olla harjumus, aga võib-olla veel midagi. Vaata, elu on oma terviklikkuses nii mõistlik, et seal, kus tekib küsimus, tuleb otsida ka vastust! Seal, kus me vigastasime jalga, leidub ka taimeke, millega saab peatada verejooksu. See nõuab tähelepanu.“
„Tuleb välja, et kõik, mis on meile sisse toodud, on kahjulik?“
„Tuleta meelde, mida ma sulle alguses rääkisin. Ole tähelepanelikum! See, mis on „kaugelt“, ei kahjusta tervet, kuna annab talle võimaluse proovida uut, nii nagu sa avastad maailma raamatut lugedeski. Lugemine ju ei kahjusta sind, on ju nii? Kuid kui silmad on väsinud, on lugeda kahjulik, ehkki vaatamine keelatud ei ole. Samuti on ka toiduga. Haigele aga on parim see toit, mis on tema kodukandist, kergesti seeditav. Aga veel parem on see, mis on ise kasvatatud ja ise valmistatud!“
„Kas see on nii tähtis, vanaisa?“
„Oled sa selle üle mõtelnud, miks maatargad valmistavad oma rohud ise?“
„Ilmselt nad teavad hästi, millal ja kuidas seda teha.“
„Taimed annavad loa neid korjata, annavad õiguse kasutada oma jõudu. Välja teenida sellist õigust on väga raske ja see ei käi kunagi kiiresti! Kuid sellest me räägime hiljem. Praegu on sulle tähtis mõista, et targad eelistavad elada ühes kohas, samastuda selle kohaga ja teenida seda Jõudu, mis lubab neil ennast kasutada! Asukoht annab neile jõudu, avab saladused ja aitab ravida neid, kes paluvad abi ja on tänulikud…“
„Aga kui on keegi, kes ei ilmuta austust?“
„Jõud karistavad seda…aga sel teemal on veel vara rääkida.“
„Järelikult ei ole vaja nii palju haarata? Ei tule huvi tunda erinevate ravivõtete vastu.“
„Jälle sa võtad kõike liiga ühekülgselt! Puutuda, uurida tuleb kõike, huvituda tuleb kõigest, kuid ainult läbielatud kogemus näitab varem või hiljem, et kõik, mis on vajalik, on otse meie endi nina ees! Alles siis saabub see „nirvaana“, millest nii palju kirjutatakse ja mida nii visalt otsitakse… Kusjuures kõige huvitavam on see, et mida enam püütakse leida Tõde, seda enam see kaugeneb… Laozi on öelnud: „Kui otsite, siis te ei leia. Ei otsi, leiate.““
„Te tsiteerite hiina tarkust?“
„Kas sa mõtled, et ma polegi midagi lugenud?“
„Ausalt öelda, ma ei oleks uskunud, et te tsiteerite kellegi tarkust. Mulle on alati tundunud, et tervendajad on iseõppijad, kes oskavad ravida, kuid ei mõista oma oskuste mehhanisme.“
„Sa ei eksinud! Enamiku, valdava, peaaegu absoluutse enamiku puhul see ongi nii, nagu sa mõtled. Keskpärane tervendaja on see, kes „tseremoonitseb.““
„Tseremoniaalmaagia?“
„Võib ka nii öelda. Keskpärane ravija on ainult üks lüli Jõu ahelas. Mida enam ta läheneb oma manipulatsioone sooritades rituaalile, seda suuremat Jõudu ta kasutab. Need aga, kes asja teadvustavad, on novaatorid. Nemad on võimelised muutma rituaali või isegi looma uut, kohandades seda uute tingimustega, lahti harutama ja elustama minevikku, lähendama oma meisterlikkusega tulevikku…“
„Aga jõud? Kas nende jõud on nõrgem?“
„Ta ei ole nõrgem, vaid peenem: kuule ei ole võimeline lennul liigutama ajalehte, vaid läbib selle, panemata seda isegi värahtama! Novaatorid ei tegutse ainult südamega, vaid ka mõistusega!“
„Ent kuidas teha vahet, kus tegutseb südame vägi, kus mõistus?“
„Kui tegutseb Südame Jõud, tajub inimene kergust, soojust. Kui aga Mõistus – siis see jahutab, kuid kutsub esile vaimustust ja puhub elu sisse! Võrdle kahte momenti: lamad, soojendades end päikese käes, või siis seisad kose all külmas veejoas. Külmus – see on Mõistuse transformeeruv, ümbersündiv jõud. Soojus meelitab laiskusele, külm sunnib töötama, end liigutama!
See, pojake, on Veevalaja ajastu: see on meie Epohhi algus, millest teadustas meile juba Tšernobõl!...“
„See on ju õudne, vanaisa! See on ju tragöödia.“
„Aga tera, mis hukkub, et anda meile juurt ja võsu, kas see ei ole tragöödis? Ei, see ei ole õudne – see on õiglane. Me ei räägi sellest ainult nüüd. Vaid ka edaspidigi. Mõistus – see on seadus, süsteem, märgid, sümbolid, matemaatika, füüsika, raadioeletroonika, biofüüsika, astrofüüsika, tuumafüüsika….Uraan. Astroloogias valitseb Veevalajat Uraan. Tuumasüntees – see on samuti Uraan. Sünteesi on loonud inimese mõistus. Inimese rumalus aga on tekitanud konflikti, mis väjendus tragöödias…“
„Kas te kaitsete tuumajõudu?“
„Mina ei kaitse, pojake, ta kaitseb ennast ise. Ta on olemas, ja Tšernobol on ka olemas. Selle eest ei põgene kuhugi! See on meile kõigile õppetunniks! Ärge naljatage Mõistusega!
Pojake, ärme sellest veel räägime, see on liiga „jõuline“ .“ teema.“
„Alustasime sidrunist, aga lõpetasime sarkofaagiga.“
„See on sul poeetiline tähelepanek!“
„Millal me räägime konkreetsetest retseptidest?“
„Siis, kui aeg tuleb. Sa oled visa ja sihikindel: tähendab, mitte asjata ei pinguta ma siin oma vananevat aju. Olen sullegi tänulik, mu noor sõber…“
8. PÄIKESE MEELEVALD.
„Vanaisa, mul hakkab juba natuke hirm. Mida rohkem ma teiega lävin, seda imelikumaid asju mul juhtub! Kõige huvitavam ja kahtlusäratavam on see, et sündmused on mingil saladuslikul moel seotud meie juttude teemadega.“
„Räägi konkreetsemalt!“
„Neid on palju. Isegi pisiasju, küllaltki ebameeldivaid… Hiljuti ma hakkasin teie soovituse kohaselt pärast igat trenni dressi pesema, mida ma varem ei teinud. Aga ükskord, kui ei viitsinud seda teha, oli kohe tagajärg käes: kaela peale tuli vistrik. Varem pole sellist asja olnud. Või on see juhus?“
„Ei, see ei ole sugugi juhus. Ma mäletan, et rääkisid, et oled huviga lugenud Castaneda raamatuid don Juanist. Castanedal oli õpetaja ja oli ka heategija – Genaro. Üks õpetas teooriat ja teine tegutsemist. On ju nii?“
„Genaro ju „hirmutas“ Carlost.“
„Kas see oli vajalik?“
„Nähtavasti oli. Muidu ei oleks õppimisest kasu olnud.“
„Kas sa nüüd oskad ise vastata oma küsimusele?“
Õpilane jäi mõttesse….Vaatas mitu korda taadi poole ja raputas naeratades pead.
„No, kes see siis mind hirmustab, vanaisa? Ma ei ole kedagi näinud, kuid nõustuda, et kõik see ebatavaline, mis minuga juhtub, on juhuslik, ma ka ei saa. Teised ju ei näe seda, aga kõik see on imelik.“
Miks sa järeldad, et see peab kindlasti olema inimene?“
„Kui kedagi ei ole, siis tähendab, et te ise tegite „nalja“ ?“
„Sina, pojake, oled naljakas! Miks ma peaksin sind hirmutama? Ma ei ole sinu läbiloetud raamatute kangelane… Võib pehmemalt, aga võib ka karmimalt! Mina vastan ainult sinu küsimustele, nii nagu praegugi seda teen. Ja mina sind ei ehmatanud. Ma ei tea sellest midagi ega peagi teadma. Seda tegi sinu tõeline Õpetaja…“
„Kes- kes?“
„Ah, niisama. Kui ei kuulnud – järelikult ei ole veel vaja.“
„Võib.olla ma ise sisendan seda endale? Või siis on mu hirmud tekkinud teravdatud tähelepanu tõttu selle kõige vastu, millele ma enne ei pööranud tähelepanu?“
„Arukas mõte, see on õige. Selles on osa tõest.“
„Ainult osa? Aga milles siis seisneb kogu tõde?“
„Sa oled puudutanud „keelatud vilja“, Jõu maailma. Sa oled uudishimust Jõudu kutsunud ja ta vastas sulle…“
„Kas see on ohtlik?“
„Ja kuidas veel! See on kõige lollim ja ohtlikum asi – naljatada Jõuga… Tead anekdooti, kus ahv taob haamriga tuumalõhkepea pihta, seletades, et tal on veel üks?“
„Miks te siis mind kohe ei hoiatanud? Juba praegu ilmub mulle midagi seletamatut. Mul on tunne, nagu oleksin ma mässitud uttu.“
„Ega ma sulle lapsehoidja ole. Sa oled täiskasvanu, ja ausalt õeldes, mulle meeldivad tugevad mehed ja ma ei salli virisejaid. Neid on viimasel ajal nii palju… Mees peab olema tugev, naine aga nõrk. Mehe nõrkus on tema jõus. Naise tugevus on tema nõrkuses… Neis ütlustes on minu meelest suur tõde.“
„Kas ma olen teie meelest viriseja?“
„Ma ei ütelnud seda sinu kohta. Ma ütlesin seda seoses sellega, et vastan su küsimustele arvestusega, et oled tugev ja võimeline teadmisi vastu võtma. Kõik. Selle teemaga lõpetame jutu. Parem vaata, milline Päike on täna!“
Puhtas, pilvitus taevas mängles eredalt päike. Päev oli kuiv ja kuum, tekitades laiskust, ning tõusis tungiv vajadus peita end vanaisa aeda varjule ja seal juttu jätkata.
„Keskpäev kõrvetab. Ehk lähme teie aeda varjule?“
„Kotkas silmitseb Päikest.“
„Kas kotkad siis vaatavad päikest?“
„Pilgutamata. See tugevdab silmi ja toidab Jõuga. See on – meelevald!“
Vanaisa vaikis, pöörates pilgu põletavale päikesele. Tundus, et päike ei pimesta teda. Noormees proovis eeskuju järgida ja vähehaaval see hakkas õnnestuma. Vaheldumisi vasaku ja parema silmaga vaatas ta põlevat ketast.
„Vanaisa, see hakkas mulle meeldima! Isegi optimismi tuleb juurde! Hakkas kerge ja meeldiv. Ja rahutus on kadunud.“
„Missugune rahutus?“
„Noh, need hirmud, mis võtsid maad, kui ma analüüsisin m öödunud päevade sündmusi.“
„Vaata tihedamini Päikest „kotka moodi“, sellega kaitsed ennast iseenda eest.“
«Miks iseenda eest?“
„Analüüs – see on rünnak enda vastu, ja hirm – see oled sa ise! See on sinu mälu. Mälu möödunust. Kui aga vaatad Päikest, siis tugevdad end ja hirm kaob. Päike on suur kaitsja. Ta on kõige tugevam välistest Jõududest kaotamaks Hirmu.“
„Tähendab, päike tapab hirmu?“
„Ei tapa. Hiljem mõistad, et ta mitte ei tapa, vaid peletab eemale, aga õhtuks tuleb Hirm tagasi. Ma hiljem tutvustan sulle Hirmu, kuid praegu proovi Päikesega sõprust sobitada.“
„Aga kuidas temaga sõbraks saada?“
„Kuidas sa tüdrukutega tutvud?“
„Naeratan ja esitlen end.“
„Naerata ja esitle end.“
„Päikesele?“
„Päikesele!“
„Kuidas?“
„Nii nagu meeldivale tüdrukule. Naerata silmadega, südamega. Ja oota. Kui sul seest soojeneb, tekib kergendustunne, siis ütle talle: „Võimas Kaitsja! Soojenda mind ja õpeta elama! Anna Elujõudu!“ Muide, sa tead ise, mida ütelda. Need peavad olema sinu sõnad.“
„Ja ta kuuleb mind?“
„Kui sa ei silmakirjatse, siis kindlasti kuuleb!“
„Kas ta ka öösel tuleb appi, kui hirm on?“
„Kui sa oled temaga tuttavaks saanud, siis ta tuleb alati appi. Päike on Kotkaga sõber…“
„Millisest kotkast te räägite?“
„Sellest, mis on meis kõigis. Meelevallast….“
9. KARJASE TARKUS.
On öö. Taevas on täiskuu. Taat ja noormees istuvad lõkke ääres väikese metsajärve kaldal.
„Vanaisa, ma otsustasin uuesti lugeda Castaneda raamatuid, olen hakanud neid sügavamalt mõistma. Selles aitavad mind vestlused teiega. Leian isegi sarnaseid mõtteid.“
„Tõde, see on ainus. Ükskõik mis keeles tõde ka ei välendataks, ta on alati pidev ja muutumatu, muidugi , kui see on tõde.“
„Kas te olete vastu, kui ma samal ajal õpin ka raamatutest?“
„Ma ei ole kadetseja, pealegi „õppida teadmisi“ on sama, mis lüpsta lehma, kes on joonistatud panerile. Teadmised – see on oskus, meisterlikkus, tegutsemine. Aga kust tuleb informatsioon, see on juba sinu asi. Ma olen ka lugenud neid raamatuid ja ütlen: kuskilt ei ole ma leidnud niivõrd oskuslikke ja tarku väljendeid nii suurte Tõdede kohta!“
„Kas te siis olete ka neid lugenud?“
„Pealegi veel väga tähelepanelikult.“
„Kas te siis ise ka olete õppinud nende järgi?“
„Parim õpetaja on see, kes ise on õpilane. Pojake, inimest õpetab kõik, on vaja ainult osata kuulda ja näha ilmamaa õppetunde. Sellegipoolest on mul põhjust arvata, et need raamatud – söendan väita, et Elu Õpikud – satuvad ükskord ühte ritta „Bhagavadgita“ ja „Muutuste Raamatuga.“ Miks? Sellepärast, et neis raamatuis on peidus tõeline Jõu Seadus.“
„Kuidas nii – Jõu Seadus?“
„Tavaliselt kirjutatakse raamat ühe isiku poolt, omaenese seisukohast. Need raamatud on aga koostatud kollektiivse absoluutse teadmiste algupäraste õpikutena.“
„Millest te seda järeldate?“
„Ridade vahelt.“
„Mis on ridade vahel? Intuitsioon?“
„Ridade vahel on Jõud. Kes oskab lugeda, näeb palju rohkem, kui märkidega on kirjutatud. Sõna taga on sisu, kood. Kes ei oska lugeda, see ei näe ka midagi „ridade vahelt“!“
„Aga kuidas seda õppida?“
„Tegutsedes.“
„Kas siis on mingisugune lugemise moodus olemas?“
„Moodus on üks: lugeda. Aga tegutsemine – see on tähelepanelik elu ja oskus end tajumise hetkedel lõdvestuda. Kui sa eile vaatasid Päikest, soovitasin sul lõdvestuda. Miks? Selleks, et sa „loeksid“, mida ütleb sulle Päike. Täpselt nii loetakse ka raamatuid, et nad räägiksid sulle rohkem, kui kirja pandud.“
„Siiani ei ole ma seda mõistnud.“
„Ja ei mõistagi enne, kui tunnetad. Toidu maitse üle ei saa otsustada, enne kui pole suhu võtnud. Siin on sulle ka näide meie kohal on kaunitar Täiskuu. Tee temaga tutvust, ta ei tunne sind veel!“
„Miks ei tunne?“
„Ise sa rääkisid eile mulle, et sind haarab teinekord unenägudes hirm.“
„Mil moel on Kuu seotud unenägudega?“
„Eile ma lubasin sulle näidata Hirmu. Ta on sinu ees – õigemini sinu kohal! Kuu on hirmutav neile, kes ei ole temaga tuttavad, neile, keda ta ei salli.“
„Aga miks ta ei salli?“
„Tegutsemise või tegutsematuse pärast, kohustustest kõrvalekaldumiste pärast…“
„Oma meelest ei tee ma midagi paha!“
„Eh, pojake, kes teab, mis on halb, mis hea…Minu meelest on see kõige keerulisem küsimus. Kõik on hea ja kõik on paha. Mõistus võib kõiki süüdistada, aga ka kõiki õigeks mõista.“
„Aga ikkagi, miks Kuu peaks kedagi vihkama?“
„Neid, kes ei pane tähele tema õppetunde, ta ei salligi.“
„Aga kuidas siis kuulda tema õpetusi?“
„Nii nagu Päikese õppetundegi.“
„Vaadata kotkana?“
„Ei. Kotkas silmisteb Päikest. – Öökull piidleb Kuud.“
„Öökull?“
„Jah, Öökull.“
„Miks piidleb?“
„Silmitseda tähendab omada Jõudu. Piielda, jälgida – tähendab õppida Tarkust. Oled ju näinud, kuidas väikesed lapsed püüavad jäljendada vanemaid inimesi? See, kes tahab omandada teadmisi, õpib Kuult, jälgides tema käitumist, alustades esimese ja lõpetades kolmekümnenda astmega tema ringkäigus.“
„Kas te räägite Kuu faasidest?“
„Jaa. Iga ööpäev kannab oma loomujoont. Neid uuribki teadmiste otsija ja Kuu avaldab talle oma saladusi, kui õpilane on „innukas“. Selle järgi, kui palju ta saab teada Karjase saladusi, võidab inimene iseennast, s. o. Oma Hirmu.“
„Kuid hirm on ju sisemine, alateadvuslik nähtus?“
„Jaa, see on õige, hirm on meis enestes. Ta tuletab meile meelde mõõdunut, vihjab meie vigadele, meie mustadele plekkidele. Niipea kui Päike, meie kaitsja, lahkub, asendab teda targa Karjase kuningriik ja meie puudused paljastuvad Tema läbitungiva pilgu ees. Tema pilk hakkab „õgima“ meie „minevikku“, kuid see ei ole meeldiv…Sellepärast kardetaksegi Karjast, sellepärast hirmutab tema pilk, mille eest ei peida midagi! Maailm mõistab meid hukka, kuid Kuu loeb alateadvuses ette Kõrgema Kohtu otsuse. Sul on hirm – tähendab oled süüdi ….Kas palju või vähe, kuid süüdi…“
„Ja kas see jääbki alati nii?“
„Ei. Otsus on vältimatu. Seda nimetatakse südametunnistuseks. Päev aga aitab seda Päikese kaitse all analüüsida, ja alles pärast lõplikku lahenduse leidmist hirm lahkub sinust.“
„Aga kuidas aru saada, et hirm on lahkunud?“
„Siis, kui sa enam ei karda ööd, kui ei ole enam hirmuunenägusid, kui unustad kartuse.“
„Kas see on ka reaalselt võimalik? Kas on võimalik täielikult hirmust vabaneda?“
„Sul on õigus, see ei ole üldsegi kerge! See on ebatavaliselt raske. Ainult see saavutab seda, kes tunnetab… Kes püüab.“
„Milles püüdlemine seisneb?“
„Küsimises! Sa praegu uurid, küsid – järelikult püüdled edasi. Sellest saab aru siis, kui inimene oma languse kõige madalamalt astmelt, s.o. siis, kui ta on ära kandnud karistuse, otsib enese taastamise võimalust, oma tervikut. See ongi püüdlemine.“
„Ma juba peaaegu aasta aega jälgin Kuu tsükleid ja olen tähele pannud, et täiskuu ajal olen pingul ja edu ei ole mul oma tegemistes 23. Päeval. Millest see tuleneb?“
„Vastust otsi iseendast. Seda enam, et kõik juhised Karjasega tutvumiseks olen ma sulle juba andnud. Öökull piidleb…“
„Kas Karjane-Kuu annab ka Jõudu?“
„Annab, kuid tema jõud on eriline. Päike annab jõudu, mida võib tunnetada nagu tema kiirte soojust. Kuu aga annab mõistmist, kuid seda ei saa tunnetada nagu Päikese soojust.“
„Milline jõud on parem?“
„Jõud on jõud. Ta ei saa olla halvem ega parem. Jõud asendavad teineteist. Kuid veel parem on, kui nad on koos: Päikese Jõud ja Kuu Jõud. Meelevald ja Tarkus.“
„Kuidas neid oma sõbraks teha?“
„Seda tuleb teha iseendas. Eile tutvusid Päikesega, nüüd istu ja saa tuttavaks Kuuga.
ÜHENDA NAD ENDAS.
Seo Sõprus Sõlmega!“
e-mail: didgrin@gmail.com