4. SÜDAME TERVENDAV JÕUD.
„Vanaisa, ma nägin, et täna käis teie juures üks naine lapsega. Teie, heitnud lapsele vaid pilgu, rääkisite juba midagi emale. See kestis nii vähe aega, kuid naine naeratas, tänas ja lahkus. Kas te ei suuda seda last aidata?“
„Näib, et sa oled muutunud tähelepanelikuks. Pealegi võib sinu küsimuse võtta tänase õppetunni teemaks. Ma rääkisin emale, kuidas ta ise võib aidata oma last, et see rahulikult magaks.“
„Kas siis ilma erilise ettevalmistuseta inimene võib teist aidata?“
„Miks mitte? Sellel noorel emal on väga hell ja armastav süda.“
„Aga teadmised? Kas siis üksi südamesoojusest aitab?“
„Selleks et aidata oma last, on sellest küllalt.“
„Mida te siis soovitasite talle?“
„Kõigest õigesti pesta ja kuivatada maimukese riideid.“
„Ja kas see on piisav tervendamiseks?“
„Kui suunata oma armastust õigesti – siis piisab. Armastav ema on võimeline tervendama paremini kui ükski ravitseja.“
„Isegi teist paremini, vanaisa?“
„Isegi minust paremini.“
„Kui haigestub selle naise mees või ema? Kas ta ka neid saab ravida?“
„Kui ta neid armastab, siis saab küll.“
„Aga kui ei armasta?“
„Kui ei ole armastust või kas või natukenegi kaastunnet, siis ei ole mingisugust efekti.“
„Teie järgi siis, kui on hea süda, pole vaja midagi teada ja võib ka ravida?“
„Heasoovlik süda – see on juba Suur Teadmine! Teadmine, mis tuleb inimhinge sügavusest, ei vaja mingeid seletusi….“
„Aga miks headel emadel lapsed ikkagi haigestuvad?“
„See tuleneb meis kõigis elavast Laiskusest, Emad ei tee laste kasvatamisel õigeid otsuseid.“
„Milles siis need hooldamise põhimõtted seisnevad?“
„Üleüldises mõttes tähendab see kogu meie tegevuse teadvustamist, aga konkreetsemalt: tuleb omandada oskus teha tööd töö pärast ning töö käigus tasa ja targu järgida oma üllate kavatsuste haljast juhtlõnga. Antud juhul peab see naine masinaga pesemise asemel pesema käsitsi, veel peab kaasnema tööarmastus ning soov omada terveid lapsi.“
„Oh, kui segane see kõik on. Ma kuidagi ei taba õiget mõtet, vanaisa.“
„Heakene küll, räägin natukene arusaadavamalt. Kui sa näiteks keelega proovid patareid, siis ta „näpistab“ sind. Kui sa pakasega paned niiske käe vastu rauda, „haarab“ see sinust kinni. Nii ka riietusega – see, mis on käsitsi pestud, kogub endasse inimese „laengu“, talletab tema jõu, tunded ja koguni mõtted…. Jõud kaob sealt küllalt kiiresti, tunded jätavad sügavama mulje, kuid mõte – vaat see jääb sinna nähtavasti igaveseks. Kas nüüd on arusaadavam?“
„Hakkab selginema, vanaisa! See on tõepoolest väga huvitav! Nii lihtne ning samal ajal nii keeruline.“
„Kuula edasi. Väga tähtis sinu jaoks on mõtestada kuuldut ja leida ümbruskonnast analooge. Kui pestakse masinaga, siis see vaid puhastab pesu. Käsitsipesu aga, nagu ma rääkisin, annab talle elu. Kuid ka see pole veel kõik. Edasi – kuivatamise meetod. Kõige parem on värske õhk, kus on Tuult, Päikest ja Kuud. Tuul värskendab, korrigeerib Jõudu. Päike lisab sekka naeratust ja elurõõmu, aga Kuu annab sisemist tundesügavust, romantikat.
Ja ära torma triikima! Muidu nurjad kogu kasu, muudad elava hinguse „steriilseks“, elutuks.“
„Kas siis midagi ei tohi triikida?“
„Kui selleks ei ole erilist vajadust, siis on parem seda küll mitte teha. Eriti käib see aluspesu kohta. Aluspesu, pojake, on kindlasti vaja pesta käsitsi! Ja mitte triikida! Rutates ette, ütles, et see reegel kuulub nii-öelda naiste- ja meestehaiguste ravivõtete hulka. Seda oleks kasulik kõigil teada. Kahju, et sellest ei saada praegu aru…“
„Mina ei usu, et näiteks põiepõletikku on võimalik välja ravida ainult hoolika käsitsi pesemisega ja õige kuivatamisega. Paljud inimesed teevad pidevalt nii, kuid ometi ei vabane vaevast.“
„Sa oled unustanud, mida ma rääkisin enne seda….“
„Ma lihtsalt ei jõua kõike nii ruttu läbi seedida, vanaisa.“
„Sa ütled, et paljud hoolitsevad enda eest ja ikkagi on haiged. Luba mul sellega mitte nõustuda! Palju on neid inimesi, kes hoolitsevad enda eest nii, nagu peab? Pealegi – ma olen sellest juba rääkinud – sellest on vähe, kui seda tööd puhtfüüsiliselt toimetada. On vaja, et kehalise tegevusega käiks kaasas rahuldustunne pesupesemisest; lisaks tuleb seda veel teadvustatult teha, tuleb mõelda, et puhtus aitab ravida teie haigust.
Tegevus, Tunne ja Mõte, mis on liitunud tervikuks – see ongi tõeline kunst Elada!...
Kahju, et hakkame seda mõistma alles vanaduses, ja sedagi mitte kõik inimesed…. Ja see,
Kes mõistabki, ei oska seda välja öelda, teistele õpetada – nii vähe on praegu austust vane-
mate vastu. Muide, vanemad inimesed on ise selles süüdi: on vaja õppida end väljendama nii
et see oleks teistele arusaadav.“
„Kas mina, noor inimene, võin ühendada seda kolmainsust?“
„Küsid, kas sa võid targaks saada nooruses?“
„Kas ma saan siis tugevaks?“
„Muidugi võid saada. Iga noor puu kannab endas tulevaste viljade algeid. Kahtlemata kuju-
nevad su teod jõulisteks, tunded samuti, kuid need on impulsiivsed, püsimatud ja seepärast
vähekonstruktiivsed. Tundejõu saavutamiseks on vaja pidevat takistuste ületamist, nii nagu
sa eile tegid metsajooksu, tugevdades südant ja lihaseid. Mõttejõud?
See, mu noor sõber, on eriline teema… Ma arvan, et sellest veel sulle ei räägi, nagunii läheb
kõrvust mööda.“
„Te solvate mind, vanaisa.“
„See on samuti takistus, et sa solvud. Aga mispärast? Kas puu solvub sellepärast, et vara-
suvel ei nopita talt tooreid õunu?
Nagu ma aru saan, on õunapuu selle eest hoopis tänulik. Sügisel on vastupidi: kui jätad
õunad puu otsa mädanema, siis puu solvub, ent korjad õunad ära ja sööd – siis on ta sulle
tänulik ja veel soojendab hinge…“
„See sarnaneb sellega, kuidas me teiega aitasime teha rõõmu tollele tütarlapsele, kui nau-
tisime tema toodud pirne?“
„Aimad sa, kes veel tookord rõõmustas?“
„Mõistan, mõistan! Muidugi oli see pirnipuu, mis oli need viljad kasvatanud.“
„Kas sa nüüd veel solvud minu peale?“
„Ei, vanaisa, ja vabandage väga selle eest. Nüüd ma püüan käituda palju mõistlikumalt.“
„Igal asjal oma aeg, ütleb rahvasuu….“
5. VASTUVÕTT VÄLIMUSE JÄRGI.
Õue veereb sõiduauto, millest väljub lohakalt riietatud keskealine mees ja ruttas taadi juurde. Õpilane jälgis hoolega ja nägi mitte ainult mehe korrastamata välimust, vaid märkas ka mingit puhevil olekut ja enesega rahulolu, mis oli ühenduses hajevil sahmerdamisega.
Kuni õpilane selle üle mõtiskles, tormas külaline, sedakorda rahulolematuse ja ülbuse mask näol, juba õuest ära, hüppas autosse ja kihutas minema.
„Vanaisa, millega te nii riivasite tänase külalise enesearmastust?“
„Igaühega tuleb rääkida seda keelt, mis talle mõistetav. Tema omapärasele ultimaatumile vastasin ma samaväärselt.“
„Ta tahtis osta tervist. Ma vastasin talle: „Sa õige käi saunas ära, pane puhas ja korralik rõivas selga – siis ma kuulan su ära.“
„Aga kas see polnud julm? Ma ei oleks uskunudki, et te võite niimoodi öelda. Ise te olete rääkinud, et inimestega tuleb viisakas olla.“
„Kuid ma olen ju veel rääkinud, et kõigepealt tuleb olla siiras. See inimene aga ei näe teisi enda ümber ja kõikide asjadega käib samamoodi ringi nagu oma riietega. Ma vastasin talle samamoodi, nagu vastab talle Loodus, mida ta kahjuks ei kuule…“
„See vihastas teda päris korralikult, nagu ma tähele panin. Aga kuhu jääb siis kaastunne?“
„Tema vihas ongi minu kaastunne tema vastu. Ta vihastas ja sellega ma paljastasin ta haiguse. Enne kui ravida haava, on vaja seda uurida ja puhastada. Sellisel moel hakkasin ma tema piiratust ja egoismi paljastama. Minu sõnade kaudu haavas teda ümbritsev maailm, ja see, kas tahad või ei, paneb teda mõtlema…“
„Te ütlesite, et ta end korralikult riidesse paneks. Aga svõib-olla tal ei ole selleks raha.“
„Kui tal ei oleks raha, oleks ta sõitnud minu juurde bussiga. Bensiin ei ole praegu odav.“
„Selge.“
„Kui sa juba puudutasid selle mehe probleemi, võiksime rääkida riietusest, kuna mulle oli eelkõige ebameeldiv tema must ja korratu väimus. Mulle ei ole sümpaatsed need, kes ei hoolitse oma keha ja välimuse eest. Võib-olla kuskil see ei loe, kuid mina olen ka kõigest inimene….“
„Öeldakse, et me otsustame välimuse järgi.“
„Jaa, see on õige, ja mitte juhuslikult. Välimus loob meeleolu, annab energialaengu.“
„Aga kas ka riietus võib ravida?“
„Ravida võib kõik ja riietus ei mängi selles mitte viimast rolli.“
„Kas riietuses on olemas mingi ettekirjutus või süsteem?“
„Võib öelda, et on. Siin mängib rolli nii värv kui ka stiil. Kuid on olemas üldisem seaduspärasus, millest me võiks natuke rääkida. Kõlagu see nii: riietus – see on meie kilp ja meie mõõk.“
„Kas sellepärast kilp, et kaitseb meid külma eest?“
„Mitte ainult. Kaitse välisilma mõjude eest on riietuse otsene, peamine ja loomulik funktsioon. Kuid on veel salajane, varjatud ja müstiline ülesanne. Mustriga vöö, tikandid krael ja kätistel – tead, kust need pärit on?“
„Vanast ajast. See on meie esivanemate, eelmiste põlvkondade looming.“
„Ja mis sa arvad, milles seisneb nende mustrite olemus?“
„Ilu, originaalsus, köitvus…“
„Nii ilu kui ka originaalsus, seda küll, kuid peamine – need olid ohutiseks. Ema loob lapse riietust tikkides ornamendi – sümboli, mis on seotud suguvõsa kosmilise sümboliga, ja loob sellega kaitse. Peale selle antakse sellesse ornamenti osake lapse hingest. Pruut, saates peigmeest pikale teele, peidab mustrisse Armastuse, Truuduse ja Mälestuse, osa oma hingest, mis saab siduvaks sillaks nende kahe vahel.
Vaat, milles on riietuse puhul „medali teine pool“. Ühelt poolt on rõivas ihu kaitse välismaailma eest, teiselt poolt kaitse peenmaterjaalse maailma – tunnete, hinge ja psüühika eest.“
„Selle peale ma ei ole varem mõelnud…“
„Mitte ainult sina! Paljud ei mõtles sellele. Kuigi meil on kusagil nende teadmiste riismed säilinud – kas või juuksenõela puhul, mida ema kinnitab tütre juustesse kaetamise vastu.“
„Aga kuidas on riietus mõõga eest?“
„Sellepärast, et püüab tähelepanu. See on relvaks välismaailma vallutamisel.
Näed, lillel istub liblikas. On ju ilus! Nii ta tahabki sind ja mind. See ongi tema relv.
Tunnista, et Kiievis sa ju vaatad ilusalt riietatud kaunitare?“
„No vanaisa, ma ju olen veel noor!“
„Ega ma ei süüdistagi. See on meie loomulik reaktsioon väljakutsele. Ma ütlesin seda sellepärast, et sa saaksid aru, kui kange relv on riietus.“
„Aga miks on inimesel vaja kasutada riietust relvana?“
„See küsimus on keeruline, nõuab pikka lahtiseletamist, kuid lühidalt võib öelda nii: paljudele on see energia hankimise võimalus. Kui inimene tunnetab sisimas oma disharmooniat, jõu ja eneseusu puudujääki, on hirmul, siis püüab ta puuduvat osa leida ümbritsevat keskkonnast.“
„Kas see on nagu enesekinnituse otsimine?“
„Jah, just enesekinnituse. Ja selleks paneb ta välja peibutuse, riietades end peenutsevalt, mänglevalt. Ning mida rohkem talle tähelepanu pööratakse, seda enam saab ta energiat. Kuna ta ei oska end enam ise püsti hoida, siis otsib ta teistelt toetust.“
„Kas te mõistate neid hukka, vanaisa?“
„Mitte ainult ei mõista hukka, vaid saan ka neist suurepäraselt aru. Kas saab siis hukka mõista last, kes tahab näida täiskasvanuna? Igaüks, kes otsib oma individuaalsusele ilmarahva tunnustust, leiab varem või hiljem nagunii seda, mida on otsinud. Enesenäitamise abil õnnestub paljudel leida mitte ainult poolehoidu, vaid ka halvakspanu, see aga – nagu meie tänase „räpakuti“ puhul – sunnib inimest mõtlema. Kogemus on erakordne imeasi meie enesetunnetuse teel!“
„Tuleb välja, et enesenäitamisel ei ole ainult kasu, vaid ka kahju!“
„Kahju on seesama kasu, ainult mitte väline, vaid kui seestpoolt tulev.“
„Kuidas nii, ma ei saa aru?“
„Lapsepõlves, kui isa juhtus sind rihmaga karistama,olid sinu „salakohal“ pükste all väliselt vorbid näha. Aga mõistuses toimus ajapikku pööre, misnäitas sulle kätte seaduspära: kõik, mida sina üksi tahad, ei ole lubatud!“
„Teie järgi on igas halvas ka midagi head?“
„Minu meelest on kõiges nii head kui ka halba. Aga veel: kõik on omavahel seotud, kõik allub rangetele ja karmidele seadustele, mida me kahjuks, aga ka õnneks ei mõista…“
6. SÖÖGIISU ON HEA NÕUANDJA.
„Vanaisa, viimasel ajal olen ma huvi hakanud tundma tiibeti meditsiiniõpetuse „Gyu Shi“ vastu. Seal pööratakse palju tähelepanu toidule ja isegi öeldakse, et õigesti valitud toiduga või ravida paljusid haigusi. Mida teie sellest arvate?“
„Tiibet Tiibetiks, meie ei ole tiibetlased, kuigi erinevus rahvaste vahel ei ole suur. Toit ongi ravim, ja ravimiks peabki olema toit.“
„Tähendab, kõiki võib ravida toiduportsuga?“
„Ei, sellega ei saa. See on umbes sama, kui hingata sisse hapniku valemit, mis on joonistatud paberile.“
„Ega ma siis nii ei väljendanud ennast. Ma tahtsin teada, kas võib ravida külmetust, validesõige toitumise.“
„Toit – see on peamine Jõu allikas, sellepärast saabki teda edukalt ravimisel kasutada. Kuid peab teadma, et ta ei anna Jõudu ainult organismile, vaid ka haigusele, tugevdades selle postitsioone.“
„Kuidas sellest aru saada?“
„On ju nii, et enne kui sa valad purkivärsket kompotti, viskad hapuks läinud kompoti minema? Muidu ka värske kompott rikneb kiiresti.“
„Ja sellega saab riknenud kompotti ainult rohkem.“
„Täiesti õige. Ka heast toidust ainult koguneb haigust juurde, kui teda enne teatud määrani ei nõrgendata.“
„Tuleb välja, nagu te enne rääkisite, et enne tuleb haav puhastada, haigus välja viia ja alles pärast määrida ravisalvi ja toituda terviseks?“
„Sa ju ise vastasidki oma küsimusele!“
„Aga kuidas kindlaks teha, et haigus on nõrgenenud? Kompott on nähtav, aga haigus?“
„Kui sa oled näljane, kas sa siis tunned seda?“
„Muidugi, mul tekib lausa hundiisu.“
„Täpselt samuti tunneb ka see, kellel haigus hakkab taganema.“
„Aga kui tahetakse haiguse ajal süüa?“
„Sellist asja ei esine, pojake.“
„Ma ei ole nõus.“
„Sa ajad segamini söögiisu ja soovi kasutada toitu rohuna. Kui haige tahabki midagi süüa, siis kindlasti midagi erilist, aga sellega organism näitabki, et vajab rohtu, ja osutab sellele, mida tal vaja oleks.“
„Te tahate öelda, et haige ise ütleb, mida ta vajab?“
„Mitte ainult ei ütle, vaid nõuab seda tungivalt.“
„Mäletan, lapsena, kui olin külmetanud, tahtsin ma kohutavalt värsket külma õuna, aga ema ei lubanud, ütles, et kõrge palavikuga ei tohi külma süüa. Kuid mina tahtsin just neid keldrist, värskeid ja külmi.“
„Nägid, ja sa ei eksinud! Just suur palaviku korral võib külm õun aidata ja veel väga hästi. See on üks rahvameditsiini saladusi.“
„Kuidas toimib see võime, mis aitab ära tunda, mida just on organismile vaja?“
„Ära kiirusta küsima, proovi ise leida vastus – sa ju tead seda.“
„Aga kuhu siis jääb režiim? Ise rääkisite distsipliini vajadusest. Nüüd, nagu ma aru saan, tuleb välja, et toitumise juures ei ole reziim tähtis?“
„Sa saidki õigesti aru; söögi juurde režiim ei kuulu, sest vastasel korral organism lakkab ise määramast oma ravi ja kaotab oskuse end ise ravida.“
„Ma pean teiega nõustuma. Olen oma kogemustest tähele pannud, et süüa on parem siis, kui tahad. Muidu hakkab söögiaja kätte jõudes eralduma maomahl ja kui magu toiduga ei täida, kannatab limaskest. Ja ongi teatud aja jooksul maohaavad käes. Ma olen sel teemal isegi füsioloogia õppejõuga vaielnud.“
„See on üks põhjus. Aga veel on põhjus selles, et söömise suhtes tekkinud refleks pidurdub hormonaalregulatsiooni tunnetust ja siis ei ole inimene enam ise võimeline määrama, mis on talle vajalik organismi tasakaalus hoidmiseks.“
„Loomad oskavad ju seda, on ju nii? Ma olen näinud, kuidas kassid paastuvad.“
„Kui koer haigestub, otsib ta loodusest vajaliku taime ja sellega päästab end. Meie „väikemad vennad“ on tervise küsimustes meist targemad…“
„See on väga huvitav, vanaisa. Ma juba kujutan ette, kuidas seda võiks kirjeldada füsioloogia keeles.“
„No kuidas sa siis seda näed?“
„Kui organismis on ebakõla, mingisuguse elemendi puudus, siis hormoonid teavad seda ja aju püüab kinni hädasignalli. Ajus signaal dešifreeritakse, määratakse vajalik element, seejärel saadetakse „tellimus“ andmepanka, s.o. mällu. Mälus toimub tuttavate võimaluste vahel vajaliku elemendi otsing. Ja tulemuseks ongi meie soov süüa midagi erilist. No kuidas on?“
„Tore tudeng! Sulle on Nobeli preemia kindlustatud“
„Teie teete aina nalja, aga mina mõtlesin tõsiselt.“
„Ka mina räägin tõsiselt. Sai ju selgeks, et ei tohi segada organismil vabalt töötada ja iseennast reguleerida. Režiim rikub sinu poolt kirjeldatud mehhanismi, nii et me ei soovi enam seda, mis vajalik, vaid seda, millega oleme harjunud. Pealegi valel ajal, s.t. siis, kui „laud on kaetud“ ja kutsutakse sööma.“
„Kas te ka seda tarkust kasutate ravimisel?“
„Aga kuidas siis muidu? Võib isegi haiget endalt küsida, mida ta kõige rohkem sooviks. Ja ta vastab. Väga tihti on haige vastus ravijale ettekirjutuseks!“
„Aga kuidas määrata vajalikku kogust?“
„Mürk ei ole mitte aine, pea see hästi meeles! Mürk tähendab doosi! Kõik on ühteaegu ravim kui ka mürk. Mida võetakse parasjagu – on rohuks. Mida aga üle normi – see on mürgiks. Vajaliku koguse määrab samuti organism ise, sinu sisemine tunne – isu. Muistsed targad on soovitanud lõpeta söömine enne, kui lõpeb isu. Kui laua äärest on raske tõusta ja täisvitsutatud mao tõttu on raske hingata, siis see on tervisele kahjulik!“
„Aga millal tuleb süüa?“
„Nii kui sa oled juba valmis leivakoorukest närima, on õige aeg süüa.“
„Seda ma olen kuskilt joogaõpetusest lugenud.“
„Tarkus on iga pool tarkus! Mis on õige, see on õige igal pool ja alati.“
„Taat, mind huvitab veel üks küsimus: kas tänulikkus mõjub ka siis, kui ta ei ole otsesõnu välja öeldud, vaid tuleb sisemusest, tunnete näol?“
„Tuleb ette, et vaikne tänulikkus on isegi tugevam ja siiram kui otse välja öeldud.
Mitte alati ei lähe meie mõtted öelduga kokku. On isegi niimoodi mõeldud: mis on välja öeldud, see on Jumalast, mis aga mõtteis – see on saatanast. See tähendab, et väljaöeldud sõna kuulub välisesse keskkonda, vahetult sellele, kelle poole me pöördusime. Aga mõte – see on individuaalne ja kuulub alati ainult mõtlejale, tema sisemaailma.“
„Aga miks siis mõte on saatanast?“
„Väga paljud kirjutavad kogu isikliku saatana arvele.“
„Aga teie, vanaisa?“
Mina, pojake, hindan ühtemoodi nii sise- kui ka välismaailma. Nii Taevast kui ka Maad armastan ühepalju… Valjusti väljaöeldud tänu vähendab meie võlgasid, aga mõtteis väljendatu, mis tuleb südame sügavusest, mitte ainult ei vähenda võlgasid, vaid muudab ka meie sisemist olemust.“
„Tuleb välja, et tänu, mis tuleb südamest, on parem kui „materiaalne“?“
„Mitte päris nii: Väljaöeldud tänu arendab alandlikkust.“ ’’
e-mail: didgrin@gmail.com