80. TUTVUMINE TÖÖRIISTAGA.
Tööriist on Meistri käepikendus…
„Vanaisa, miks mõnikord räägitakse, et tööriist on samasugune elusolend nagu inimene?“
„Sellepärast, et igal tööriistal on alati oma peremees ja riist on kellegi käe või hinge pikenduseks. Tihti – Meistri hinge jätkuks.
Meie muistsed esivanemad ei lahkunud oma relvast. Sellega sõdalased nii puhkasid kui ka võitlesid. Aja jooksul imbus relv peremehe hingest ja vaimust läbi ja sai tema ustavaks või ebaustavaks osaks. Sõltuvalt nende omavahelisest kooskõlast või ebakõlast. Minnes sõtta, lõi sõdalane ühe oma nugadest koduõues kasvasesse puusse, mille ise oli istutanud. Kui sõdalasega oli kõik korras, oli nuga puhas ja elus. Kui aga sõdalane sai haavata või surma, kattus nuga roostega ja tumepunaste plekkidega, mis sarnanesid paakunud verega.
Selline on inimese ja talle ustava Tööriista vahelise sideme Jõud…“
„Tänapäeval ei ole selline asi võimalik… Seda enam, et ei ole ka vajadust magada relvaga.“
„Ma ei arva nii. Täna on maailm sama mis eilegi, üleeile ja tuhat aastat tagasi. Ainult et meil ei ole käes enam relv, vaid instrumendid, kellel voolimisnuga, kellele skalpell, kellel sõna, labidas või kirves, kellel „ajud“ … ja suhtuma peab oma Tööriistasse samasuguse siira aupaklikkusega, nagu meie esivanemad suhtusid oma tollasesse instrumenti - relvasse!
Tänapäev? Kui Tööriistaga sõbruneda, siis saab ta ka täna oma Peremehega üheks.“
„Tuleb meelde, et kooliajal panin tähele, et kui võtta kiiruga pinginaabri sulepea ja hakata kirjutama, siis esimesed sõnad tulevad tõelise peremehe käekirjaga. Ja alles mõne aja pärast muutub käekiri sinu omaks. Kas sellel on ka seos hingede sugulusega?“
„On jaa. Hea, et sa oled nii tähelepanelik. Kui sulepead pruukida, imbub see oma „ekspluateerija“ Hinge ja vaimuga läbi. Sellepärast jääbki mõneks ajaks jälg – seniks kuni sinu hinge- ja vaimujõud tõrjub eelmise jõu välja. Kõrgtasemel Meistrid on koguni suutelised säilitama riistas endise peremehe hinge ja vaimu ning jätkata tööd kunagise omaniku stiilis.“
„Kuid nii võib ju valmistada võltsinguid?“
„Jaa, see on üks võimalusi kahjustada endist peremeest.“
„Kas seepärast meie esivanemad hoidsidki nii hoolega kõike o m a : riideid, juukseid, tarbeesemeid?“
„Jaa. Hingede hoidmise tseremooniad ja viisid olid meie esivanemate jaoks eriti tähtsad.“
„Kas kõik asjad saavad „meie omaks“ või ainult mõningad?“
„Kuidas sa ise arvad?“
„Arvan, et kõik, ainult et erineval astmel.“
„Õige. On olemas kolme tasandi sidemed.“
„Mõistuslik, emotsionaalne, ja füüsilis. Magnetiline seos?“
„Samuti õige.“
„Aga mille poolest need seosed üksteisest erinevad?“
„Hoh-hoh-hoo! Vaat selles seisnebki Tööriista saladus!
Füüsiline, materiaalne side ei ole püsiv. Oled asja kaotanud, ta ära unustanud – ja enam ta ei ole sinu oma: ei kanna su vaimu ega hinge.
Kui aga on olemas emotsionaalne side ja sa kas armastad või ei ar,asta seda asja, siis isegi kui ta ära kaotad, on sul temaga side seni, kuni lakkad kahju tundmast või siis rõõmustamast kaotuse üle. Niikaua kuni sinu südames on mälestus asjast, oled sa temaga seotud… Kuid on olemas veelgi tugevam side.“
„Side mõistuse kaudu?“
„Mõistuslik või siis teadlikult mõtestatud side. Kui sa oled esemega niipalju sõbrunenud, et tead juba tema keelt ja suhtled temaga mõttes peetava kahekõne teel, ei saa mingid tõkked teie kokkulepet häirida. Isegi materiaalne surm ei lahuta teid.
KUI OLED KORRA KOKKU LEPPINUD, VÕID VAID ISE SELLE KOKKULEPPE KATKESTADA!...“
„Aga kuidas seda kokkulepet sõlmida, Vanaisa?“
„Peamine – ä r a k i i r u s ta! Alati lähene Tööriistale – nagu kõigile muulegi – metoodiliselt: füüsiline tutvumine, emotsionaalne tutvus, õpi tema keelt. Ja alles siis sõlmi teadlik kokkulepe.“
„Mis see füüsiline tutvus on?“
„Vaatlemine… Vaata, kuula, uuri, katsu, nuusuta… ühesõnaga – õpi tundma vormi.“
„Kuidas edasi, kuidas emotsionaalselt tutvuda?“
„Kui oled toppinud sõrme pudelikaela, on teda raske sealt välja tõmmata. Hirm ja sabin, mis tekib katsel vabastada sõrm säärasest lõksust. Ongi emotsionaalne tutvus.“
„Kas siis alti peab hirm olema?“
„Ei, mu sõber. Võib olla ükskõik milline emotsioon.“
„Kui ma noaga sõrme lõikan, kas see on ka emotsionaalne tutvus?“
„Jaa, ka see. Nii tutvus kui ka Õppetund, et oleksid ettevaatlikum.“
„Sain aru: kõik, mis kutsub esile emotsiooni, ongi emotsionaalseks tutvuseks.“
„Kolmas suhtlemise liik on teadlik mõtestamine.“
„Vestlus esemetega?“
„Just nimelt v e s t l u s. Vestlus on kõige kindlam side Asjade Maailmaga! „
Salajamahti, et Õpetaja ei näeks, võttis õpilane terava noa ja üritas nikerdada. Kuid… lõikas kätte.
„Ai, ai, ai!“ karjus ta valust. „Paha niisugune!“ pöördus ta Tööriista poole.
„Esiteks ei ole ma sinu oma. Teiseks võtsid sa mu oma Õpetaja ja minu Peremehe loata. Kolmandaks – sa ei oska ettevaatlikult tööd teha. Neljandaks – sa ei palunud, et ma sind aitaksin. Ja veel viiendaks – ebaõiglaselt süüdistades sa solvasid mind. Teinud viis viga, said viis Õppetundi. Mina, osa sinu Õpetaja hingest, annan sulle need Õppetunnid, oo Meistri Õpipoiss, kui sa vaid oskad k u u l a t a…“
Nõnda ütles Taat hooletule.
Mõtle ka sina. Sest me kõik teeme need viis eksimust tööriistade suhtes. Kuulnud aga Tööriista häält, püüa enam mitte eksida.
Teele, oo Teadmishimuline!
Ж
Rakud, vermed, higi ja veri
On Tööriista valitsemise hind…
„Kas Tööriist võtab alati Peremehe omaks, Taat?“
„Ei, mitte alati. Tavaliselt ta tõrgub, kontrollib seeläbi, kui tugev on too, kes tahab teda pruukida. Töövahend sarnaneb algul taltsutamatu hobusega. Hobune kuuletub tões ja vaimus vaid sellele, kes teda esimesena saduldanud ja jäänud sadulasse püsima. Nii ka Tööriist: tema usaldus, sõprus ja teenistusvalmidus tuleb ära teenida! Töötada, kuni peod rakkus, higistada, teda endale omaseks tehes, kuid sageli ka end vigastades, nii et veri väljas…“
„Kas selline vastupanu ei tähenda mitte, et Tööriist lihtsalt ei taha selle inimesega tegemist teha?“
„Võib ka nii olla… Ainult et minu meelest tahavad kõik vabad olla ja ükski olevus ei soovi alluda vabatahtlikult. Peab allutama kas vägivallaga või siis tõmmates kavalalt lõksu… Või siis kokkulepe sõlmida. Armastuse, mu sõber, peab välja teenima! Ohver tuleb tuua! Ohvril, kingil, heateol on võime aheldada olevuse hinge ja vaimu, ja too hakkab sind tunnustama.
Nähes, kui sihikindlalt püüab väike laps kõrge puu otsast õuna kätte saada – kas sul ei teki siis tõesti tahtmist, et ta selle siiski kätte saaks?
Nii ka Tööriist oma olemusega, nähes sinu rakke ja vaadeldes sinu püüdlusi, varem või hiljem tunnustab sind ja hakkab sind teenima.
Nähes, kui sihikindlalt püüab väike laps kõrge puu otsast õuna kätte saada – kas sul ei teki siis tõesti tahtmist, et ta selle siiski kätte saaks?
Nii ka Tööriist oma olemusega, nähes sinu rakke ja vaadeldes sinu püüdlusi, varem või hiljem tunnustab sind ja hakkab sind teenima. Liiatigi, mu noor sõber, räägivad su vermed ja tagsilangused Tööriista omandamise rajal tähelepanematusest ja Kooseksisteerimise Seaduse rikkumisest.“
„Millisest seadusest te räägite?“
„Kordan: alguses vaatle vormi, seejärel imetle seda ja tunneta ning alles siis palu asja olemuselt abi tema omandamiseks! Kui oled omandanud, ole tähelepanelik ja ettevaatlik: ära kaldu kõrvale, vaid kuula, mida sulle räägib Tööriista olemus ja mida ta õ p e t a b. Töötegemise ajal sinu Töövahend e l a b !“
„Tähendab, et Tööriista omaks tehes võib ka end mitte vigastada?“
„Võib, kui kõike väga täpselt teha ja kuulda võtta Tööriista Häält. Kuid… see on vähestele kontimööda. Räägitakse, et esimene vasikas läheb ikka aia taha. Kuid eks igaüks tuleb lõpuks toime.
Meistri tee on OKKALINE…“
„Torgib?“
„Nii torgib kui ka hammustab,“ naeratas Taat oma Õpilasele. „Kuid sina ära anna alla. Egas me sinuga siis need ole, kes sadulas ei püsi, eks ju?“
„Nii see on. Vanaisa. Esialgu ma ei kavatse alla anda.“
„Ja ongi tore. Näe, sul ongi võimalus seda tõestada,“ tegi Taat jutule lõpu, ulatades õpilasele Voolimisnoa ja kuiva pirnipuutüki…
81. KOLME ÜHENDUS.
„Ühendades omavahel kolm punkti, saame kolmnurga. Kui vahemaad punktide vahel on võrdsed, on kolmnurk võrdkülgne, harmooniline, kindel.
Kui vahemaad ei ole võrdsed, on kolmnurk isekülgne, ebakindel.
Samad lood, mu sõber, on ka Meistri toodetega. Meistri töö eesmärgiks on harmoonia oma Idee, Tööriista ja Materjali vahel. Loodav ese tuleb laitmatu, kui säilib selle kolmainsuse mõistlik harmoonia. Kuid võrdväärsete vahekordade rikkumise korral on teos „ebakindel“, olles vaenujalal nii omaenese koostisosadega kui ka välismaailmaga.“
„Kuidas selle kolmainsuse harmooniat saavutada?“
„Ära erista oma „kompanjone“ – Tööriista ja Materjali – tähtsuse järgi. Materjalisse tuleb suhtuda samamoodi kui Tööriistasse. Loomine – see on omamoodi meditatsioon. Mis tahes tegevusse süüvides tuleb keskenduda üheksa kümnendikku tähelepanust kolmele Põhialusele: Ideele, Materjalile ja Tööriistale.“
„Aga milleks jääb see üks kümnendik?“
„Kümnendik osa, Piibli kümnis – see on osa tähelepanust, mis kuulub sinu VALVURILE…
Iialgi ära pühendu asjale kogu täiega! See viib su ära, kannab Elust minema. Neelab alla… Kui jätad Valvuri tähelepanuta, kaotad terviklikkuse, kaitse allakäigu eest.“
„Kes see „Valvur“ on?“
Valvur on Kaitseingel. See osa mitte kunagi uinuvast alateadvusest, mis kontrollib ümbritsevat maailma ja hoiatab sind ohu eest. See on SEE, tänu millele Meie oleme Meie. Narkootikum neelab inimese alla ainult sel põhjusel, et inimene ei kontrolli seda kümnendikku, laseb Valvuri vabaks ja muutub Jõududele avatuks. Jõud haaravad Valvurist mahajäetud hinge ja „söövad“ selle ära.“
„Kuidas hoida Valvurit endaga?“
„Ettevaatlikkust ja valvsust mis tahes tööd tehes! Kümnendik osa tähelepanust – see on isekuse puudumine. Isekus ja kõrkus näitab seda, et Valvur on inimese maha jätnud ja inimene sureb varsti…
Mõtle Surmale – nii räägiti muiste. Surm on alati meie kõrval. Valvur on SEE, kes alati valvab su Surma järele ja ei lase teda sinu Eluväravate ligi.
Kunagi ära pühendu mitte millelegi tervenisti! – see on Valvuri esimene tingimus, esimene Õppetund. Iialgi ära ole hooletu – on Valvuri teine tingimus, tema teine Õppetund.
Mõtle Surmale – see on tema kolmas tingimus, tema, Valvuri Õppetund…“
„Kas võib siis elada pidevalt surmale mõeldes?“
„Elu ongi ainult siis täiuslik, kui sa ei ole fanatt ega lollpea, kes vahib taevasse ja istub porilombis. Olla realist – see tähendab eelkõige teadvustada seda, et sa oled Keha, mis on täis Ideed- Vaimu, ja et sul on Hing kui enesest arusaamise tervik. Keha on surelik, seepärast püüa hoida end Surmast ohutus kauguses ja kasuta selleks Valvurit. Vaim on surematu, seepärast ära karda Surma, sest see – EI OLE VEEL LÕPP. Hing elab seni, kuni elab mälestus sinust, kuigi su keha on juba surnud. Hoolitse selle eest, et mälestus sinust oleks vääriline, seepärast hinda hinge heites oma viimast Hingetõmmet… Inimene elab selleks, et s u r r a… See, kuidas me sureme, on meie kõige tähtsam saavutus. Seepärast, mu sõber, mõtle surmale, ära karda teda ning rutta tegema rohkem Head, et mälestus sinu Hingest oleks kerge…
Memento mori, öeldi muiste. Memento nori…“
82. LOOMING ON VILI…
„Meistri loodu on vili, uus olevus. Nii nagu iga olevus, nii tahab ka tema olla isseisev ja sõltumatu.
Et vastsündinu saaks hingena vabaks ja sõltumatuks, on hädavajalik ta vabastada platsentast. Nii vajab ka igasugune inimlooming vabastamist „vanemlikust“ sõltuvusest, mis seob teda oma loojaga.“
„Kuid miks, Vanaisa? Kas siis on nii halb, kui looming on seotud Meistriga?“
„Kas sa tahaksid terve elu olla seotud Ema nabanööriga?“
„Kui see just peab nii olema, siis kuidas Meister oma loomingust vabaneb?“
„Vaja on end võõrandada oma loomingust; ta peab oma töö kinkima kellelegi, või mis veel targem – müüma uuele peremehele.“
„Miks müüa targem on?“
„Sest kingitus võib olla lõks. See, kes saab kingituse, jääb kinkija ees võlglaseks. See on Teadjate kaval lõks… Kui aga ese on lihtsalt ära müüdud, siis on sul nähtud vaeva ekvivalent tasu näol käes ja sa ei ole enam selle eseme peremees; ühes sellega ei ole eseme olemus sulle midagi võlgu, ta on sinust vaba. Said aru?“
„Peaaegu sain. Kuid…“
„Kas sa kardad hinnata oma tööd? See hirm, mu Sõber, on omane kõigile õpilastele.
Meister teab alati oma teoste reaalset jõudu ja hinda, seepärast ei häbene ka oma taiese reaalset jõudu ja väärtust välja kuulutada. Õpilane seevastu pole kindel, et on oma idee harmooniliselt teostanud, ja seepärast on tal raske küsida õiget hinda. Meister erinebki Õpilasest selle poolest, et ei häbene anda oma Tööle õiglast hinnangut.
Õpilane tunnetab Alateadvusega, oma Valvuriga oma loomingu ebatäiuslikkust, tunneb, et see ei ole laitmatu, selles on „lõpetamatuse vaimu“, ja seepärast ongi ta kõhklev. Õpilane alles õpib ja tema töö on talle Õppetunniks! Õppe eest peab ta aga ise maksma, mitte küsima tasu. Seepärast ei saagi Õpilase ebatäiuslikule tööle määrata kindlat hinda… Mida antakse, see on minu – nii peab Õpilane mõtlema.“
„Kuidas aga peab mõtlema ja käituma Meister?“
„Meister? Meister TEAB!“
„Mida ta teab, Vanaisa?“
„Meister oskab määrata iga asja, igasuguse loomingu hinda. Ta kuuleb loodud olevuse häält ja tunnetab ta meeleolu igas situatsioonis. Oma teose meeleolu ja hääle järgi määrabki ta, mida loodu tahab ja kuhu ta tahab kuuluda. Meisterlikkuse üks saladusi ongi T E A D A HINDA…
Hind – see on kulutatud jõu ekvivalent. Järelikult – ka oskus lasta vabaks loodu hing, anda talle iseseisev ja sõltumatu elu.
Nii nagu sina ei pea olema oma Töö võlglane, nii ei pea ka temal olema sinu ees mingeid kohustusi.
Seda nõuab K O K K U L E P E !...“
„Siin ma märkanväikest paradoksi: kas me ei anna loomingut müües teda justkui uude orjusesse?“
„Kui me virgume unest ja vaatame Päikest, kas me ei allu siis mitte Päeva Jõule? Aga õhtul voodisse heites – kas me ei kuuletu siis Öö Jõule? Jaa, mu sõber, me anname asja uuele peremehele üle. See on kogu olemasoleva saatus! Ka meie oleme orjad Eluredelil. See Redel ulatub otsatusse kõrgusesse ja alla sügavusse, tema pulki on meist nii all-kui ka ülalpool, mu armas Sõber…
Me oleme kellelegi peremehed ja kellelegi orjad. Selline on Seadus… Tähtis on lahkuda Redelilt, sealt maha minemata: mitte olla ori ega otsida endale orje. Tähtis on mõistlik pürgimine Priiusele, hinge, vaimu ja keha Vabadusele…
Seepärast laseb Meister, püüeldes Vabaduse poole, oma loomingu orjusest vabaks… Ja kannab hoolt, et ta looming satuks selle kätte, kes ei hakka seda mõttetult solvama ega pilkama.
Ei ole hoopiski tähtsusetu, kellele sa annad või müüd oma töö! Sellest oleneb su tulevik, sest sinu loodu on kuskil sügaval-sügaval koos sinuga seotud Igavikuga, seotud Osaduse Niidiga…
Sinu loomingu saatus on osake sinu saatusest, oo Looja! Pea seda meeles. Lase omaloodud lapsukesel RAHUS minna… Võta nende eest vastu vääriline l u n a t a s u, ja neil hakkab kergem. Sinul samuti. Võta, mida väärid, et sa hiljem e i k a h e t s e k s! Kahjutunne eseme pärast hakkab piinama nii sind kui ka asja ja seega kahjustama eseme suhteid uue peremehega. Pea seda meeles! Energia Jäävuse Seadus kehtib kõigis Maailmades. Mida külvad, seda lõikad. Sinu loodu on s i n u Jõud. Ja jõukulud tuleb korvata. Kui sa ei täienda jõude materiaalse tasuga, siis võtab elu need jõud sinu võlgnikelt, nii nagu ise tahab – kuid sinu jaoks ei ole see mitte alati hea.
Parem võta ise t a s u . Nii kiirendad sa teose vabanemist „sünnitajast“ ja annad Loomingule Vabaduse, kindlustades endale Jõudude taastumise.
Kui keeldutakse materiaalset t a s u võtmast, tähendab see, et soovitakse hingelist tasu, tundeid ja kiindumist. Kui sinu pakutud tasu vastu ei võeta, võetakse sind hingelisse orjusesse. Sina ise, sinu hing on V A J A L I K ! – sellele, kes lükkas tagsi su pakutud tasu. Kui sa oled nõus olema võlgnik – siis olgu nii. Kui ei – võtku oma Töö tagasi või siis keelita tasu vastu võtma. VALIK ON SINU…“
1. UJU, MU LAEVUKE, UJU…
„Mõttekeeris tungib Meistri Hinge…
Ei ole tal asu, ei istu söök ega jook, aina „passitab“ : mida ja kuidas teha, et Keeris läheks Vormi ja sünniks uus Sisu?
Milline Materjal valida uue Vormi valamiseks? – Selline, mis on sinu jaoks s õ b r a l i k.
Selline, mis tõrkumata võtab vastu sinu Tööriista Jõu ja allub sinu Ideele.“
„Kuidas siis materjal tõrkuda saab, Vanaisa?“
„Meisterdad-meisterdad, juba hakkab töö valmis saama, kuid järsku võtab kätte ja puruneb tükkideks, nagu vahel tegija käes juhtub. See ongi Materjali salakavalus…
Kuid Materjal võib mitte alla anda ka seetõttu, et Tööriist ei ole õigesti ette valmistatud! Ära unusta Tööriista: räägi temaga, puhasta, valmista tööks ette, ühesõnaga – „pane pidurüüsse.“
Tööriist peab alati olema ette valmistatud, häälestatud tööks. Kuna ta on sinu käe pikenduseks, siis tema valmisolek annab tunnistust ka sinu valmisolekust kanda Idee üle Vormi, rüütada oma Loomelapsuke Substantsi.“
„Lapsuke?“
„Töötades ja loovutades oma jõud nii Materjalile kui ka Tööriistale, puhud sa elu sisse uuele olendile – vormile, mis on hingestatud sinu vaimuga. Idee kuulub Maailmale, kuid Jõud, mis andsid elu uuele hingele, on s i n u Jõud!
Seepärast ongi Meistri looming ta oma Laps…
L õ p u l e j õ u d m i n e …Töö on tehtud ja Uus Elu hingab: sisse, välja, sisse, välja…“
„Kuidas see välja paistab, Vanaisa?“
„Meister juba imetleb oma Tööd, puhastab teda ja korjab töövahendid kokku. Koristab töökohalt Materjali jäägid… Natuke kurb on….“
„Aga edasi? Ning miks kurb on?“
„Edasi on Vabanemine. L a h k u m i n e . Meister kas kingib oma Töö edasi või siis müüb uuele peremehele pruukimiskes. Või jätab ajutiselt oma kasutusse.“
„Miks ajutiselt?“
„Aga sellepärast, mu uudihimulik sõber, et need elusad Lapsed segavad muidu uute Laste loomist! Vana töö on armukade ja ei lase uut tööd teha!
Loodud Olendid on ARMUKADEDAD!
Tuleb lasta Lapsed Maailma, andes neile õiguse Elada.
Uju, mu Laevuke, uju…
Kurbus on Meistri silmis, kui ta vaatab minema ujuvale Laevukesele järele; tema oma käega loodud Laevukesele…
Kurbus on Ema silmis, kui saada Lapsi nende oma Kodudesse.
Kodust Koduni – niisugune on Loodud Olendi kurb teekond. Jumala juurest Jumala juurde…
Meistrile on kõige raskem L A H K U M I N N A osast oma Hingest, oma Loomingust…
Jõud, mis suudab vabastada osakese endast, ongi Meistri kõige HINNALISEM varandus, tema kõige Õilsam Saavutus.
Saavutuseks on LAHKU MINNA ISEENDAST…
Kas te olete lahku läinud iseendast? Te mõistate Teadmataati…“
e-mail: didgrin@gmail.com