66. LODJAPUU.
Punetav Lodjapuu… Kas ta ei võiks saada meie kandi sümboliks? Juba muistsetest aegadest peal on elustava veega kaevude juurde istutatud Lodjapuupõõsas. Kasakad käisid seal vett joomas ja oma hobuseid jootmas…
Elav vesi ja Punetav Lodjapuu, millel laulab Ööbik… Taat näebki vaimusilmas Kasakat, kes oma Ratsust sõpra joodab…
Suur Jõud on nendes väikestes punastes marjades! Taat on sellest juba rääkinud. Kuidas vaid meie, teadmatud, oskaksime seda Jõudu mõistlikult kasutada?
Istudes Kaevu kõrval, mille Taat on kunagi ammu-ammu ise kaevanud, tema oma kätega meisterdatud pingil, tema istutatud lodjapuu all, esitasimegi selle küsimuse meie – ja arvan, et teiegi poolt – austatud Taadile.
“Pojake, selle puukese kasutamiseks on palju võimalusi. Pruugitakse nii juuri kui ka lehti ja marju. Ainult et mina suhtun Lodjapuusse omamoodi. Mina kasutan ainult tema vilju.”
“Miks ainult vilju?”
“Koor on taime nahk. Ma ei soovi asjata hävitada elu, kui saab läbi ajada ka viljadega. Kõige õigem ongi ainult vilju kasutada.”
“Aga kuidas siis on lood Naistepunaga?”
“Ma , pojake, ei murra kogu taime. Nopin ainult natuke õisi ja murdekohta praavitan süljega. Naistepuna on minu ustav vana Sõber. Seepärast ta lubabki mul kohelda end võrdlemisi karmilt. Kuid Lodjapuu marju ma ka solvata ei taha, kui ütlen, et Naistepuna on mulle lähem. Ärgu solvugu Pähklipuu. Astelpaju, Pune, Vaarikas, Sõstar ega ükski mu paljudest Sõpradest!
Nad kõik on suurepärased oma kasulikkuse poolest, kui inimene suhtub neisse austuse jakohese tänulikkusega.”
“Kuidas te, vanaisa, Lodjapuud kasutate?”
“Lodjapuu vilju kasutan sügistalvisel ajal oivalise vahendina jõu tugevdamiseks ja mitmesuguste haiguste ravimisel, mis tekivad külmast ja rõskusest. Punane Tuline ravib niisket Külma.”
“Kuidas te Lodjapuu viljadest ravimist valmistate?”
“Kõigepealt palu taime neid endale kinkida. Seejärel pese neid puhtas külmas vees ja puhasta rootsudest. Pane taldrikule ja kuivata päikese käes. Pärast võta portselanist või savist kausike ja puust nuiaga tambi marjad pudruks. Läbi marli kurna viljaliha mahl emailnõusse ja puista see tublisti suhkruga üle. Lase päev seista, siis vala purkidesse, sule hoolikalt kaanega ja pane külmkappi. Jõud on tarvitamiseks valmis. Said aru, tudeng?!
“Kuid kuidas seda kasutada?”
“Keevasse vette pane üks-kaks lusikatäit – ja Ole Terve! Ainult et mitte rohkem kui kaks tassi päevas! Ülemäärane Jõud on sama ohtlik kui puudujääk.”
“Millega siis ülemäärane Jõud kahjustab?”
“Tahtmisega seda ilma vajaduseta tarvitada. Näiteks tahad kedagi läbi peksta või siis noorest peast minna tüdrukuid jahtima.”
“Mis sellises jahis siis halba on?”
“Halb on see, et eesmärgiks ei ole Sõpra leida, vaid lihtsalt seksuaalsel teel vabaneda liigsest jõust. Mõistad?”
“Mõistan. Kuid veel Lodjapuust. Kui palju on neid purgikesi ühe inimese kohta hooaja jooksul vaja?”
“Üks kuni kaks liitrit täiskasvanud inimese kohta, mitte rohkem!
Ja ära uut Sõpra unusta. Kui kasutad Lodjapuud, tema Jõudu, ära unusta ka tema eest hoolitseda, ja kas või mõnikord harva räägi südemest selle imelise Taimega. Selle eest peab ta sind alati meeles ja õnnistab sind. Ja ka aitab, kui see on hädavajalik…”
67. HÄDAVAJALIKKUS.
“Mul on kerkinud küsimus, vanaisa!
Kas on õige kasutada oma lähedasi Jõu allikatena?
Kas ei ole patt, kui ema võtab Jõudu oma lapselt?”
“Ei ole mõistlik otsida otsa ega äärt Maailmal, mil ei ole algust ega lõppu nagu rõngassaial. Difusioon on pidev ja kulgeb Emalt Pojale või Pojalt Emale. Seadus on selline, ja teist ei ole lihtsalt antud… Kuni sa veel ei oska kõndida, kannab Ema sind kätel ja toidab oma ihuga. Kuid mõõdub aeg, ja Poeg hoolitseb oma vanemate rahuliku vanaduspõlve eest. Tema viib ka nad viimsele puhkepaigale…”
“Kuid moraal?”
“Moraal – see on see, mis kellelegi kasulik on. Elul on omad S e a d u s e d. Ja Elu seadused on v ä ä r a m a t u d…
Varem või hiljem hakkab iga tarbija loovutama, kas siis vabatahtlikult või vägivalla toel. Kes on vägisi võtnud, sellelet ka vägisi võetakse. Kellele on antud, see annab ise ära. Kes on palunud, sellelt palutakse tagasi. Sellega valmistatakse ette tühjust – uue toitaine tarvis.”
“Kuidas seda mõista?”
“Me hingame. Sisse ja välja. On öö ja päev. Seepärast vaigista oma duaalsust, silmakirjalikkust Päeva ees ja Öö needmist. Sest päev väsitab sind, aga öö annab puhkust…”
Taat jäi mõttesse ja istus tükk aega vaikides. Õpilane ei söendanud Teadmataati küsimustega tülitada ja ootas kannatlikult.
“Ma jutustan sulle nüüd midagi.
Kunagi noorpõlves sattusin ma oma perekonnast eemal olles väga raskesse situatsiooni. Ma olin hingeliselt täiesti läbi: tuli palju ravida, täiesti ilmapuhkuseta. Ühel ööl keeras Vaimupööris mu hinge segi. Nägin, kuidas toimus kahestumine, ja mu hing hakkas lahkuma minu “seaduslikust” kehast. Ma ei tahtnud seda! Hakkasin mõttes Jumalat paluma ja püüdsin teha Ristimärki… kuid käsi ei liikunud… Olin nagu kinni naelutatud… Ja siis … Minu ette ilmus mu vanema tütre kuju ja ma avasin silmad. Jõud raputas voodit ja see kõikus. Kui voodi rahunes, rahunesin ka mina: ma olin jälle oma kehas. Olin kehas…
Kui koju jõudsin, sain teada, et tütar oli nendel öödel halvasti maganud ja nutnud. Kolm ööd… Tema mu TAGASI TÕI, minu oma Tütrekene.”
“Kas tema jõud päästis teid?”
“Jaa, tema armastus isa vastu hoidis mind selles maailmas kinni. Tema Päike…. Oma tervise hinnaga, oma jõu hinnaga…”
“On see kahjulik?”
“Kahjulik, kuid mitte hullem, kui jääda ilma isata.”
“Aga kas ta teadis sellest?”
“Ta oli kaheaastane pojake! Liiatigi ei tea inimene peaaegu mitte midagi maailmadest oma ümber ja leondamatutest niitidest.”
“Kas Osaduse Niitidest?”
“Osaduse Niitidest… Tal oli siis lihtsalt paha magada, aga võib-olla olid hoopis halvad unenäod…”
“Kas niisugust asja juhtub sageli?”
“Jaa, inimeste elus tuleb seda sageli ette. Ainult et nad ei mõtle selle üle, ei aima. Sellisel viisil päästame meie teisi ja niisamuti päästavad nemad meidki. Me ei tea vaid seda… paljutki ei tea…
Vähe, väga vähe teab inimene…”
“Aga teie, vanaisa?”
“Mina olen nagu teisedki… Kuid… Taat on Taat: on nii Vanust kui ka Halle Juukseid. Vaat nemad juba teavad rohkem, nemad teavad KÕIKE.”
68. VAARIKAS.
“Vanaisa, eile te rääkisite, et Jõu kogumiseks on kõige parem korjata taimede vilju. Kuid ma mäletan, kuidas te kevadel jootsite mind vaarikavarre teega.”
“Kas ma olen sul keelanud kasutada Loodust? Tähtis on see, kas sa oled leidnud P õ h j e n d u s e o m a t e g e v u s e l e. Kõik, mis on põhjendatud, on mõistlik. Kuna sa küsisid Vaarikate kohta, siis minule on kõige kasulikumad just varred, mis lõigatud sügavast metsast kevadise Pööripäeva aegu.”
“Miks nii?”
“Sest need varred on meie Päästjad talvisest kurnatusest. Vaarikavarte tõmmis annab organismile uut Jõudu, päästab teda laastavast jõuetusest, andes vitamiine. Elujõudu.”
“Kas korjama peab kindlasti Pööripäeva aegu?”
“Ei, kuid nii on kõige parem.”
“Miks?”
“Neil päevil on Jõudude eriline harmoonia. Neil päevil leitakse ka Lõhestatud Puu.”
“Mis see veel on?”
“Sellest räägime teine kord. Parem ära kiirusta ja keskendu Vaarikale.”
“Kas kindlasti peab metsa minema või võib võtta ka oma aiast?”
“Kust tahad, sealt ka otsi. Võta kasvõi talvel. Saladus peitub Jõus. Kõige rohkem on Jõudu seal, kus käib vähe inimesi; nad kurnavad Jõudu.
Sellepärast ongi parem otsida kõrvalistest metsikutest kohtadest.”
“Kui palju neid vaja on?”
“Minu ja minu pere jaoks aitab 10 – 15 varrest. Üks vars päevas tervele pere peale.
Aga veel pead sa meeles pidama, et võtad metsa kaasa natuke Jõudu kevadiseks taastumiseks.”
“Ja missugune Kingitus metsa kõige rohkem rõõmustab?”
“Ükskõik milline, mis tuleb südamest. Võid tuua ja metsas maasse kaevata vanu kasutamata jäänud maarohtusid, kändudele panna leivatükke loomade ja lindude tarvis, oravatele pähkleid…”
“Aga kuidas seda jooki valmistada?”
“Keedad varretükke kaks-kolm minutit, ja siis las jahtub, kuid jäägu soojaks. Tähtis on ka varsi õigesti säilitada. Tulnud metsast, lõika oma noaga nad kahe-kolme sentimeetri pikkusteks, pane purki, sule kaanega ning pista külkappi. Sellisel juhul nad jäävad Ellu ja annavad sulle Jõudu.
Jõudu, mida on kevadel nii vaja.”
69. KIRURGIA JA HING.
Ega te ei ole unustanud, millele Taat vihjas? Kas ma ei saanud õigesti aru või siis Taat tõepoolest ütles, et võiks kaasa aidata onkoloogiliste operatsioonide järgsete haigete eduka taastusravi mõistlikul korraldamisel?
“Kirurg – see on Õiglane Pluuto, Meister. Hing on Neptuuni, Kaastunde ja Armastuse valdkond. Nende kahe ühendamine ühel ja samal töökohal annab garanteeritud edu.”
“Isegi onkohaiguste ravimisel?”
“Jah, pole vahet, mis haigus on. Kui Kirurg teeb oma tööd hästi ja täpselt ning Halastajaõde pärast seda lisab õigesti ja Hingega oma osa, siis toob see kindlasti Tervenemise.”
“Kuidas peab Kirurg töötama?”
“Karmilt, täpselt ja laitmatult. Ilma emotsioonideta, külma jäisusega. Skalpell on Meistri käepikendus. Täpselt, kõrvalekaldumatult, haletsuseta tehtud tööd – vaat mida nõustakse Kirurgilt.”
“Miks haletsuseta?”
“Käsi hakkab värisema, ise kõhkleb – sellest tuleb ainult kahju. Haletsus on Halastus. Halastjaõde annab võimaluse, lootuse. Ta äratab inimeses magava hinge. Mitte manitsustega, vaid oma kohaloleku difusiooniga ja ennast-salgavusega, puhta Hinge isikliku eeskujuga ja tööga, hoolitsedes iga abivajaja eest… Nagu nunn…
Ärata inimeses hing – ja ta saab terveks…”
“Aga kuhu jäävad arstirohud?”
“Ka need on vajalikud. Kuid – spetsiaalsed rohud! Need, millel on saladus.”
“Milles peitub nende saladus?”
“Kätes, mis neid valmistavad. Ravimise edukus ei sõltu ainult ravimi koostisest, vaid lisaks ka nende käte puhtusest, mis selle on valmisanud. Saladus on ka aines, millest rohi tehtud. Saladus on samuti selle aine hankimise tingimustes.”
“Kas te konkreetsemalt võite sellest rääkida?”
“Kas sul pead ei ole otsas? Mõtle! Kõik on juba ära räägitud. Liiatigi ei näe ma siin veel inimest, kes oleks asjast huvitatud, nagu oli lubatud, “heitis Taat muigelsui nalja. “Jah, pojake, varsti toimub meditsiinis terve revolutsioon. Ning selles mängib peaosa just Kirurgia ja Halastuse, Skalpelli ja Rahvameditsiini ühendamine. See liit avab inimeste massilise tervenemise ajajärgu. Millel see algab? Nad juba otsivadki teineteist ja päris varsti k o h t u –v a d .”
“Nagu pruut ja peigmees?”
“Kohtuvad ja moodustavad paarid. Ja nende abielulised töised liidud on õnnelikud. Külmas ja Soojas, Jää ja Tuli. Kirurg ja Meditsiiniõde.
Mis on, tudeng, sa ei usu taati?
Aeg näitab sulle seda varsti.
Pea püsti, tudeng!
Elu on ilusam, kui sina temast mõtled, ilusam sellest, kuidas sina teda näed. Tee silmad rohkem lahti – ja sa veendud, et ta on ilus, kuigi KARM ja HALASTAMATU nagu Meisterkirurgi Skalpell…
Ilus Halastajaõega, Kaastunde ja Armastusega…”
70. MESI JA PÄHKEL.
Taat võttis oma nahksest rännupaunast Pähkli ning asetas enda ja noormehe vahele.
“Kas sa sellest Sõbrast tead midagi?”
“Pähklist? Tean, et pähkel on meega väga maitsev…”
“Pähkel on Materjal. Mesi – Meister. Kuid kas sa ka tead, et neid ei tohi omavahel segada?”
“Miks?”
“Sest Pähkli koor on tugev mürk ehk Surnud Vesi. Ta puhastab hästi organismi nõrkadest ja kahjulikest ainetest. See, mis on koore all, on Elav Vesi, uus materjal selle asemele, mis on end juba ära kurnanud, läbi töödeldud. Süües tuuma tervelt ära, me puhastame organismi vanadest rohtudest, anname talle uusi ja värskeid aineid. Ja alles pärast seda, kui oleme pähklituuma ära söönud, võime võtta lusikatäie Mett. Mesi on Elav Meistrimees, kes sätib Pähkli elava materjali laitmatult paika!”
“Aga kui enne süüa Mett ja pärast Pähklit?”
“Rikud Seadust ja ei saa maksimaalset kasu.”
“Aga kui see kõik veega alla rüübata?”
“See on hüva. Eriti, kui vesi on Allikast. Selline toit annab mitte ainult suurt ravivat, vaid ka lihtsalt tugevdavat efekti. Seda enam on see vajalik ja kasulik talvel.”
“Kui palju peab mett ja pähkleid varuma?”
“Kui sa päevas sööd kolm pähklit ja võtad teelusikatäie Mett, siis sellest piisab täiesti. Kui pidada sihukest “söömaaega” kas või kord päeva jooksul, siis ei ole vaja mingisuguseid teisi teesid ega rohtusid tarvitada. Sa lihtsalt ei muutu nõrgaks.”
“Kas siis nii lihtne on olla terve?”
“Jah, kui sa oled Mee ja Pähklid muretsenud ausal teel, teenitud raha eest. Kuid see ei ole veel kõik! Pähkel on Kolmainsus: kõva koor, ristjas südamik ja tuum.
Põletatud pähklikoore tuhk ravib nahavigastusi ja haavu. Piiritusetõmmis südamiku vahekihtidest ravib südamehaigusi, tuum aga tugevdab mõtet ja aru. Tuumal on eriline saladuslik side Ajuga.”
“Heameelega tahaks sellest rohkem kuulda. Kas räägite?”
“Nuputa ise. Põhilise ütlesin ma ära. Kordan:
Koor – kehale.
Südamiku rist – Südamele.
Kaks paari vilju – Ajule.
Ilmuta nutikust, las onu Pähkel ise täpsustab sulle, kuidas ja millal võib teda Abilisena kasutada.
Õigus ju, Pähklike? Ega Taat oma vana peaga ei lobisenud välja midagi liigset?...”
71. URAAN.
Noormees istus oma maja juures pingil ja jälgis, kuidas kaks poissi püüdsid käivitada sõiduautot. “Taadi tembud,” mõtles ta. Ta teadis Taadi säherdustest trikkidest, seepärast jälgiski erilise huviga. Viieteistkümne minuti pärast hakkas mootor tööle ja poisid sõitsid ära…
“Miks te neid noormehi täna karistasite, vanaisa?”
“Las mõistatavad ise. See on nende probleem.”
“Aga kui nad ei saagi aru?”
“Tähendab, nii soovib Jumal.”
“Kuidas te teete seda, vanaisa? Kas see on sisendus?”
“Ei, ma ei sisenda kunagi ega kellelegi midagi. Lihtsalt Jõul on omadus solvuda ja vihastuda.”
“Ja sellepärast ei läinudki Jõu solvaja auto mootor käima?”
“Võib isegi lõhkeda. Uraan võib anda tugevat elektromagnetelist kiirgust. Kes on Uraaniga tõeline sõber, seda ta sel viisil kaitseb. Kui poistel olid elektronkellad käe peal, siis jäid vist needki seisma. Seda enam aga nende makilindid…”
“Kas nad tahtsid teie konsultatsiooni lindistada?”
“Jaa, nad ei kuulanud minu hoiatusi.”
“Kas lindistamine õnnestus?”
“Kui ma ei oleks seda märganud, siis oleks võinudki ehk õnnestuda. Kuid neil ei läinud korda mind ninapidi vedada. Jõud avastas nende kavatsuse, tema ka nende lindistuse kustutab, jääb ainult müra ja ragin…”
“Aga miks auto käima ei läinud?”
“Häired süütes – Jõu kiirguse tõttu. See on ju Uraan, aga mitte mõni mänguasi.”
“Kas teie saate Uraani jõuga sõbralikult läbi?”
“Jaa. Seepärast ära mõtlegi naerda taadi üle: mitte kõiki nalju ei võta uraan naljana, mõni asi võib talle mitte meeldida, siis hoaia alt, naljahammas!”
“Aga ma ei ole mõtelnudki teid petta!”
“Tean, tean… Ma lihtsalt õpetan sind olema alati ettevaatlik. Mõnikord suudan ma ise vaigistada oma abilise Uraani aktiivsust.”
“Uraan – kas see on Veevalaja ajastu sümbol?”
“Jah, pojake. Uraan on Homne Päev.”
“Kuidas oleks parem temaga sõbraks saada?”
“Tuleb õppida mõistma Matemaatikat ja Valemeid.”
“Aga kuidas veel?”
“Peab meeldima koostada graafikuid, jooniseid, skeeme. Tegelda raadioelektroonikaga. Mitte lõhkuda raadio – ja elektriseadmeid… Aga peamine – mitte needa Tšernobõli ega radioaktiivsust.”
“Miks see peamine on?”
“Radiaktiivsus on Uraani energia. Kui sa oled temaga sõber, siis muutud ise reaktoriks. Väline radiatsioon ei ole sulle enam ohtlik.”
“Kas seda võb igaüks saavutada?”
“Ei. Kellele on Jumala poolt antud… Kuidas Kosmogrammis on pandud paika geenid sinu rakkudes, selleks oled sa ka võimeline, mu uudihimulik sõber…”
“Kas te arvestate ka Uraani seisundit Kosmogrammis?”
“Jaa, Uraani seisund näitab täpselt, kas Uus Ajastu võtab sind vastu või hõõrub pulbriks.”
“Aga kui näiteks Uraan ei võta vastu, kas ma siis võin kuidagi saavutada ta usaldust?”
“Sa oled kaval, nagu ma näen! Võid, pojake, võid. Selleks on sul head tööriistad – käed! Tööst tekkinud rakud pihus – see ongi su Tee! Töö! Pidev töö! Ja ära oota tasu! Tasu on sellisel juhul elu pikendus, mille annab sulle Surm…”
“Õudne, vanaisa!”
“Elu on õiglane. Elu on ühteaegu nii hirmus kui ka ilus, sest on alati õiglane.”
“Säärase pigilinnu elu peaks olema päris raske…”
“Miks sa nii mõtled?
Töös peitub eriline nauding, pojake! Minu Uraan on samuti rakkes. Töö tasustas mind Uraani sõprusega. Ja tänu sellele tööle võin ma nüüd vahel ise olla Kiirguse Reaktoriks. Sellepärast mu käed ravivadki…”
“Sain aru! Seepärast siis kiiritataksegi vähkkasvajaid!”
“See ei ole alati õige, nii et ära ülearu arva midagi. Tehnika ei tea, millal, kui palju ja kuidas kiiritada. Standardsus on ravimisel ohtlik!”
“Aga kas käsi teab?”
“Käsi teab, teab meist paremini! Käsi oskab määrata, millist ja missuguses koguses kiiritust on vaja, liiatigi on ta võimeline seda ise tegema.”
“Igaüks seda teha ei saa?”
“Jaa, selle võime tagab Uraan Sünnikaardis.”
“Kuidas on aga ohtlike ettearvamatute mutatsioonidega?”
“Mutatsioon on Arengu hädavajalik tingimus. Kas me sinuga oleksime inimesed, kui mutatsiooni ei oleks? Ilma selleta ei ole arengut, liiatigi Ajastute ülemineku ajal.”
“Kas sellest ongi nii suur suremus?”
“Suur suremus astub ühte sammu kõige väärtuslikumate isendite kõrgetasemelise valikuga. Ajastute murranguajal on alati nii.”
“Ja kui kaua see “Apokalüpsis” võib kesta?”
“Kõige ohtlikum aeg oli 1995. Aasta keskpaigani, kuid üleminek kestab 1999. Aastani.”
“Ja pärast?”
“Elame- näeme…”
“Kas see on saladus?”
“Ei ole. Siis toimub Kahe Jõu vahel “suhete klaarimine”.”
“Mis jõud need on?”
“Vägivald ja Kokkulepe.”
“Kas paljud elavad selle üle?”
“Paljud.”
“Aga kas te teate, kes jääb ellu.”
“Nägija näeb, kellele mis on määratud. Kellel Jumal on silmad avanud, see NÄEB.”
“Aga kuidas inimesi ohu eest hoiatada?”
“On Tunnusmärgid. On Jumal. Las kuulavad vanemaid, targemaid. Las puhastavad end eilse päeva saastast. Minagi aitan ju ainult neid, kes ei põlga mu abi, kuulab mu sõna ja täidab mu nõuandeid.”
“Kas teie patsiendid jäävad ellu?”
“See, kes oma südames ei unusta inimestele ütlemast “tänan”, jääb kindlasti elama.”
“Aga kes unustab?”
“Kui ei õpi seda ütlema, siis…
Praegu on aeg tasuda oma võlad ja tänada neid, kellele oled võlgu.
Ja kiirusta nõudma omagi osa oma võlglastelt, et oma passiivsusega ei tõukaks neid Veevalaja küüsi. See on väha tähtis! Väga!
Kes on võlgu, ei saa minna Uude Ajastusse mööda Puhast Teed.”
“Kas ka Räpane Tee on olemas?”
“On. See on Vägivald.”
“Tuleb välja, et ka vägivallatsejad jäävad ellu?”
“Noh, aga kuidas siis muidu! Maa ja Taevas on üks. Vägivald ja Kokkulepe on Elumedali kaks poolt. Veevalaja sümbolil on kaks välku: Vägivald ja Kokkulepe. Kuid mina valin Kokkuleppe tee. Mõni valib Vägivalla tee. See on Elu… On Karjane, on Lambad, on ka Hunt, aga ka Šašlõkk, mida Karjane sööb… Muidu sureb Karjane nälga. Nii on Maailm loodud. Meil kõigil on Valikuvõimalus, vaba voli. Inimene saab inimeseks ainult siis, kui ta on teinud oma VALIKU. Ja ei olegi tähtis, kas see on Kokkuleppe või Vägivalla tee. Nad on JUMALA meelest võrdväärsed, need Elumedali kaks külge…
Ära ole Elu peale kuri – ja ta ei peksa sind ega viruta jalaga. Ära haara kepi järele, kui näed silmapiiri koera. Ta ei kavatsegi sind hammustada, kui sina ei plaani teda lüüa. Ära õrrita ka Elu oma rahulolematuse ja agressiivsusega, vaid tea, et riiuhimu on harimatus, arenemata teadvuses oleva tühise ja madala hirmu tunnusmärk.”
72. PAJUPÜHA.
Pühadelaupäeval toovad inimesed majja rohelust. On suvise pööripäeva pidu – Kolmainupüha. Pajupühaks ( originaalis ВербнаНедиля) kutsutakse seda püha Ukrainas. Vanemad inimesed, kes mäletavad kombeid, viivad jõekalda äärde niiti, lõnga, värvilise riide ribasid... Et rohesilmsetel näkineidudel oleks tegevust ja nende süda rõõmustaks…
Räägitakse, et kes näkineidudele sellise kingituse viib, hakkab ilusti käsitööd tegema ja veel, et ta ei upu kunagi. Miks on Paju aujärjele tõstetud? Arvatakse, et erilise sideme pärast Veega, ja ka haldjad teevad tema ümber ringmänge… Varem tehti joogiveeämbrid ainult Pajupuust, ja kui mitte Pajupuust, siis pandi kindlasti ämbrisse ühes veega ka Pajust tehtud võru. Paju kasvab seal, kus Vesi Maasse läheb – Puu kaudu. Vaat, see ongi Kolmainsus, mu kallid… Vesi ja lõkke-Tuli ja Puu lillepärgadega.
Vesi on ürgne külmus. Tuli – puhastav soojus, Puu aga Elu ja Arengu sümbol. Vesi toidab Puud, aga Tuli põletab teda, muutes ta taas tuhaks – Maa- mullaks, Vaim aga, Lõkke soojus, pürib Taevasse. Maa ja Taevas, ning nende vahel Tuli, Inimene.
Vesi Maasse, Puu Taevasse. Nende vahel on Tule soojus. Inimese Vaim. Taevas on isa, Maa on ema, Tuli-poeg. Ka siin on
KOLMAINSUS!
Kas teie peate Pajuga sõprust? Ah et mitte eriti… Näen, näen, kevadel murrate tibudega oksi, kaunistate nendega oma maju või kortereid. On hea, kui te palute neid tulla endale küla. Aga kui ei? Murrate terve kimbu? Viite hoopis turule?
Mida teeb Taat?
Taat ravib… Käib mõnikord jõekalda ääres, korjab Pajult murdunud oski. Toob nad koju ja paneb veega pudelitesse. “Pajulaatsaret,” naljatab ise. Kevadine aeg lõpeb, okstel aga tulevad juured, ilmuvad lehed. See ongi heategu! Miks mitte ka teil proovida?
Kui tuleb järgmine kevad – ärge laiselge! Need oksad puhastavad teie maja, ja kui kasvama lähevad needki, mis te oma käega päästnud ja kalda äärde istutanud olete, siis koos kasvamisega kasvab Paju õnnistusel ka teie Jõud. Teie maja täitub rahu ja rikkusega, nagu istutatud Puule kasvavad lehed. Puutüvi laieneb ja teie tervis tugevneb. Ja hing saab täis rahu ning Kolmainu Õnn on teiega, tänuks selle eest, et Pajukuninganna eest hoolt olete kandnud…
Ärge laiselge, ja sellest tuleb teile ainult Head!
Ärge laiselge…
Leidke murtud oks, elustage ta veega, andke talle oma hoole läbi Elu. Ja Elu täidab teid ennastki!...”
73. LÕHESTATUD PUU.
Ühe katkise asemele antakse kaks tervet…
Tudeng oli näinud, et Taat andis tihti inimestele Talismanina kaasa puulaastukese. Mis laast see on? Milles seisneb tema saladus?
“Milles seisneb lasastukese saladus? Aga kas sa tead, millisest puust nõiad endale luudasid tegid?”
“Ei tea, ega ole kuulnud ega lugenud.”
“Puust, mis oli Tormist murtud. Või siis Välgust lõhestatud.”
“Kas sellisel Puul on eriline Jõud?”
“Sellel on meeles Ürgelementide, Jõudude lahingud. Võidelnud on Puu ja Tuul, või siis Puu ja Pikne. Tuulekeeris sai Puust võitu ja too hakkas endas kandma Tuulekeerise Jõudu. Seepärast kihutabki Baba-jagaa puukünas koos Luuaga nagu vihur.”
“Kuid see on ju muinasjutt!”
“Vähemalt minu kuuldes ära räägi niisuguseid rumalusi! Võhikule on see muinasjutt, Teadjale aga Elu. Keeris- see on Jumala Jõud, tema Plaan. Kolm Risti. Sellisest puust laastuke kannab endast Kolme Risti Jõudu.”
“Kust sellist laastu hankida?”
“Seda ei hangita. Selle annab Jõud.”
“Kuidas nii?”
“Kevadisel Pööripäeval läheb Ravija metsa Jõu otsingule. Kui Jõud on tema vastu armuline, siis kingib talle sellise Puu.”
“Aga mingil teisel aastaajal?”
“Ainult Pööripäevadel! Muul ajal on Jõud väiksem.”
“Kui puu tuleb teel ette, kuidas siis käituda?”
“Paljaste kätega, ilma tööriistata murda pilbas, tänada Jõudu ja ruttu, tagasi vaatamata ära minna! See on ohtlikum ja tugevam toiming kui sõnajalaõie leidmine.”
“Kas teie olete leidnud sellist Puud?”
“Ega siis need Talismanid, mis ma inimestele kingin, minu aiast ole!”
“Ja kas Jõud teeb teile tihti Kingitusi?”
“See on minu asi. Kui leiad – saad Tugevaks. Ei leia – otsi Jõudu teiste meetoditega. Kuid kunagi ära unusta tänada!
Jõule, nagu meile kõigile, meeldib, kui talle ollakse TÄNULIKUD!”
e-mail: didgrin@gmail.com